“ “Jah, eestlane oli hea ja hoolas põllumees – see on õigus; aga nüüd ta on enda läbi ehitanud, läbi koolitanud, läbi laiselnud ja läbi prassinud. Kaputt. Kõige kibedam pirn, mis ta endale pani, on just see viimane. Jüri ja Jaan nägid, et raha tuleb ja laenu antakse – mis muud, kui davai tantsu. Klaverid ja raadiod koju, ehitusmeistrid tööle – ja ise kõrtsi. Aga see on see kõige hullem lugu, kui mats hakkab laristama. Esiteks tal polegi Jumal teab kui palju laristada, ja teiseks: ta ei tunne piiri, kui kaugele tohib minna.” “ (lk 36)
Tuleb häbiga tunnistada, et pole Lutsu samahästi kui lugenud; ja ikka huvitanud, miks Unt ta loomingut nii olemuslikuks pidas. Tahaks “Sood” lugeda, aga see pole näppu sattunud, Undi suures Lutsu lavastuses jäi sellest väga huvitav mulje.
Lugu on kui üks igavene jant, apsakate rahulik karneval. Üliõpilane Anderson on nagu pesusvamm, teiste tegelaste ekspressiivsed mõtted ja mured imenduvad või paiskuvad järjepidevalt temasse, aga vastu ei pritsi midagi, nõriseb vaid vaikselt edasi, isegi kerges armumiseloos on ta pigem eemalseisev postament tundetormi äärel; ta on osavõtlik ja osavõtmatu; vürst Mõškin, kes ei ole idioot ega langetõbine. Teos on visuaalne, nagu teatritükk, käega katsutav (võibolla on selles süüdi teoses olev kevad- ja suveaeg). Lutsu tekst sobitub üsna kenasti tänapäevagi, kõik see võõra kintsu kaapimine on jätkuvalt elujõuline. Huvitav on näha tolleaegset värsket vaadet natsismi esiletõusule, nagu raamatu järelsõnagi (lk 196) sedastab, oli Luts üpris prohvetlik. Mittesnoobidele võinuks ehk saksakeelseid väljendeid tõlkida.
“Ma juba olen saanud jagu oma väiklasest kahjurõõmust, mis enne nii veidi kippus kõditama mu närve, nähes ujuvat pisarais selle ninaka ja teravmeelse tüdruku silmi. Äsja-avastatud sadistikese asemel istub minus nüüd jälle päris sentimentaalne mops.” (lk 98-99)
epl
trakyllmaprokrastineerinj2lle
sehkendamine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar