“Nad kõik töötavad poolteise kohaga, pension ja haigusrahad arvestatakse aga ühe koha pealt. Seetõttu võtab medtöötaja sinise lehe ainult äärmise häda puhul. Näiteks kui ta surema hakkab. Väiksemate vaevuste korral käib ta vapralt tööl edasi, või laseb kolleegidel endale mõne vaba päeva anda. Kõik on sellega nõus, sest iial ei tea, millal endal seda vaja läheb.” (lk 84)
Teksti võib nimetada vast olmeromaaniks – tegevuspaik 70.-80. aastate Tartu (Supilinna äärmuslased leiavad siit kiitust oma kodukandile), pilk nõukogulikku olme- ja meditsiinimaailma. Selline asine hüvesid tagaajav seltskond, ühtlasi pidev trall paaripanemise ümber (sekka ka viiteid heroilisele nõukogudevastasele tegevusele aastaid tagasi – raamat ilmus ikkagi 1994). Toredad Balzaci refereeringud – kohe näha, et autor on palju lugenud. Pole just raamat, mis on oma ilmumise ajast särtsakalt edasi elanud (mis on üpris tavaline saatus pea kõigile kirjandusteostele, eksole), aga kindlasti leidub lugejaid veel praegugi – need tublid inimesed, kelle täisiga jäi tollesse aega (äratundmisrõõm ja nii).
“Kõige paremini rahustab inimese närve tegutsemine ja selle asemel, et diivanil kügelda, võiks tüdruk kapist lina võtta ja tassid lauale asetada, ta teab küll, kus need on. Muidugi, kodus teeb seda mamma, aga meheleminekueas plika võiks enda pikapeale selles ametis hakata harjutama. Neil isaga pole kombeks kapinurgalt süüa.” (lk 91) – naise koht on köögis, eksole.
pildike autorist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar