“Eksperimenteeritav omaloodud Palvepärli-Lehvi Ja Pilu-Kellukese-Kaevu stiil ei ole mitte kaks erinevat stiili, vaid et see on ühe ja selle sama stiili terviklik nimetus, mis lühidalt öeldes on lihtsalt Pilu-Kellukese stiil, mis tuleneb Pilu-Kellukese buddhismi nimetusest. /-/ Oma hingelaadilt olen nagu väike tüdruk, kes imetleb iseennast. Ja samal ajal olen ma nagu väike poiss, kes imetleb ja armastab väikest tüdrukut. Selline hingelaad on sünteesitud religioosse kosmilise mõistusega, kus on ka mõningaid sugemeid traditsioonilise buddhistliku munga staatusest.” (lk 6-8)
Rõõm on lugeda sellist luulet palavas bussis, kõrvus üürgab bussijuhi raadio ning puhkajad ja maainimesed podisevad ümberringi; sa ise loovid hoopis kõrgemates sfäärides. Autori sissejuhatus raamatusse on muljetavaldav ja informatiivne, natuke võtab see eesseisva lugemise põnevust maha, nö nullib valikuvõimalusi, ehk surub liialt ühest nägemust peale. Pilu-Kelluke annab teada, et on budist ja ühtlasi “eksperimentaal-kosmosekontakteriks, kes on telepaatiliselt kontaktis kosmoseolendiga” (lk 3). Töökohas käib tihti külas üks kosmoseolend või ufomees või härra Kosmos, kes on mõneti sarnase jutu ja ambitsioonidega (tõsi küll, hulga vulgaarsem – hiljuti nimetas ta Lilli Prometit Tilli Prohvetiks ja oli oma leiuga jubedalt rahul) – huvitav, miks kosmiliste kontaktidega humanoididel on budism nii hingelähedane? Alati jääb kõrvalseisjale küsimus, et kui tõsiselt seda kosmosevärki võtta tuleb – kas see on siiras (lapsik?) usk või on see poos või on tegemist maaniaga? (Ja millepärast jõllitab mind kahtlaselt vastaspingi vanamees?) Igatahes, kui autor ütleb, et on õnnelik inimene, siis jumala eest – ma usun teda ja olen ühtlasi kade.
“Loojuval luidete-liival
luuletan laulvasse vette
ja igatsin kivisel tiival
üksinda omaette...
Kalliskividest inglitekaar
läheneb silmadepaar,
sel öösel on taevas nii ligi
kui allika-vikerkaar.” (lk 13)
Vastava religioossuse puudumine ei lase mul neid tekste enamalt kui pinnapealselt lugeda. Lühikeste luuletekstide loomemeetod näib olevat järgmine – mõttepaugatus (üks fraas või väljend, mis autorile tähtis) ja sellele järgnev kaduv lainetus (noh, nagu kivi vette viskamine). Pikemad luuletused mõjuvad tõesti sakraalselt (muuseas aitavad kergelt uinuda, pole pikka aega nii vara magama jäänud kui möödunud ööl, ütlemata harjumatu ja mõnus). Kuradi ja Ämbliku luuletsükkel on vähe hirmutav. Mõni lugeja võiks väita, et tegemist pole just huvitava luulega, aga mida see mõni lugeja ka õigest luulest teab.
“EESTIS KUI TULEVASEL
LUULEÕHTUMAAL
SÕRMITSETAKSE PALVEHELMEID
Küünla sula-lehvikesed
sulaluulena
vääriskivis.
Leian küünla-kaevust
vääriskive.
Teen palvehelmekeed
nagu luuletust ümber.” (lk 39)
Raamatus olevaid pühendusi ja selgitusi lugedes hakkas miskipärast enda peas kõlama Sun Ra laividel skandeeritud kosmilised sõnumid. Huvitav, mida arvavad endised lapsnäitlejad neile pühendatud luuletustest? Ausalt öeldes on see natuke spooky. (Hea, et vähemalt Hillar Kohviga pole konkureerimist.) Igatahes, aastal 2020 (lk 7) on oodata autori juubelväljaannet, mis muidugi tekitab igati põnevust. Huvitav, millega Pilu-Kelluke praegu tegeleb? Millised lastesaated teevad teda nüüd õnnelikuks?
“Suur aitäh Eesti TV Lasteekraani toimetajale Eve Viilupile, kelle lennuka sule alt ilmusid ekraanile laste telelavastused “Kikerikii” ja “Hei, pöialpoisid”. “Kikerikiis” mängis tähtrollis väikest omapärast tüdrukut Anna-Liisa Kurve. Ilma teleteatrita poleks mu esimene salajane suur armastus ilmavalgust näinud. Mu teine armastus oli Jane Meresmaa, kes mängis teleseriaalis “Hei, pöialpoisid”.” (lk 48)
To be continued.
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar