“See oli sama selge, kui on lehmakoogid lumisel kaldal.” (lk 79)
(Ameerika kodu)sõja karune maailm, 19. sajandi koleduste nautijale sobilik teos. Soolikaid ja jäsemeid ja pooduid lendab sinna ja tänna ja kolmandassegi kohta. Hea sisseelamusega kirjutatud, krooniks õienupul on mõneti robustne kõnepruuk ja mõttemaailm, poeetiline segipööramine. Nii verise raamatu kohta ootamatu lõpp.
Kui hiljuti sai loetud aurupunki, siis peale selle raamatu läbimist sain teada järelsõnast, et Woodrell on kantrinoiri algataja (oleks kohe teistmoodi lugenud, kui enne teadnuks!). Raamatu lõppu lisatud selgitustest tuleb välja, et päris palju on tegevusel pistmist reaalsete isikute ja olukordadega. Igal juhul, tore lugemine, why not elamus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar