Selles algselt esperantokeelses romaanis (tõlkinud Henrik Sepamaa) valitseva meeleolu koondab hästi lause raamatu keskelt: "Kõhud kõvasti täis, tänati viisakalt šeiki helde võõrustamise eest, röhatati nagu kord ja kohus – Allah olgu kiidetud! –, võeti oma turbanist piip ja hakati mõnusalt vestlema."
Esmalt, et esperanto! Mulle tutvustati seda millalgi põhikoolis, kui üks välis-eesti härra meile skautluse aateid tutvustas ja igasugu muud põnevat õpetas. Veidi arusaamatu tundus siis, et kui see on "väljamõeldud" keel, siis miks see just täpselt sellise arusaamatuna välja mõeldi? Mingit taustateadmist ei antud. Nüüd tean, et see rahvusi ühendama pidanud maailmakeel põhineb Euroopa keeltel ja et näiteks Georges Sorosele oli see lapsena üks kodustest keeltest, ehk siis emakeel. Hubase arhivaarse kurioosumina on see mu silmis koha leidnud – XX sajandil istuvad intelligentidest härrad kohvikus, loevad ajalehti (paberilt muidugi) ja peavad ideelisi võitlusi malelaudade taga, plaanides PEN-klubi ridades kirjutada esperantokeelseid petitsioone kolmandat maailma vallutava ebaõigluse vastu. Selline idealistidest härrasmeeste hobi.
Ehk oli üks selline härra mingil hetkel ka Jean Ribillard (1904-1962), kes teenis sõjaväelasena Prantsusmaad Põhja-Aafrikas ja vabal ajal huvitus muistsete rahvaste usunditest ja mõttetarkusest. Pärast erruminekut tutvus esperantoga ja hakkas kirjutama. Erumajor suri Papeetes, Prantsuse Polüneesias, olles avaldanud mõned värskendavalt vaimukad esperantokeelsed raamatud, mida nüüd kõrgemate esperantokursuste raames tavapärase pigem vähenõudlikuma lektüüri kõrvale lugeda sai.
"Isand M'saudi elu ja mõtted" on lõpetamata jäänud šedööver (viimasel leheküljel paneb pead vangutama, et kas tõesti ei lasknud surm isegi lauset lõpetada...). Ja tõesti, on jah köitev ja omanäoline teos. Siin on muhedalt vestetud elutargad tähelepanekud inimkonna askeldustest kõrvuti igapäevaelu pisikeste humoorikate juhtumustega. Vaimukused ja tarkuseterad, seiklused ja eksootilised kirjeldused. Tegevustik toimub kusagil muistse Babüloonia provintsi aladel konkreetselt määratlemata igifeodaalsel ajastul, kus valitsevad vanad kombed, tegutsevad vesiirid ja orjad, aga ilmuvad ka moodsa aja ajalehed ja näidatakse kino. Maailma loomise looga alustab ja paralleelselt oma elulugu jutustab lugejale... eesel. Eesel M'saud, kes parasjagu näiteks veab läbi oaasi koormat, pea kohal sihvaka palmisalu kuumavas keskpäevas nii päästev varjuandev sulgkatus. Oma seiklustes satub ta muuseas Mekasse, teenib Vahemere ääres ja mujal. Lõpu poole läheb nagu veidi juhuslikumaks, seikluste vahele tarkuseteri nii ohtralt enam ei külvata, põhiosa on kirjeldusel.
Aga millised kirjeldused, milline epiteedirohkus! Keel on mõnusalt lihtne ja lobisev, aga omamoodi kenitlev: esialgu on tunne, et ses loos on ilmselt rohkem võõrsõnu lehekülje kohta kui üheski teises tekstis. Alguses paneb imestama, aga mingi hetk märkad, et võõrsõnad ja muidu elegantne stiil on kombineeritud lihtsa keelekasutuse ja argieluliste situatsioonidega. Keel kannab endas lihtsalt idamaa eksootikat, kogu seda võõramaa võlu ja salapäraseid miraaže. Fraasid "luited kullakas apoteoosis", "kirglik arpedžo", "laineliselt tupruv baldahhiin", "nooriate kaeblikud ekloogid" kõrvuti fraasidega nagu "hübriidne rahvatõug", "äädikhapu röhatus" jms. Eks teadlikum lugeja saab vast eklektika üle muiata ka, kui sõbralikult on kõrvuti nii Lähis- ja Kaug-Ida kui antiikse Kreeka tegelased. Nagu mõne Türgi turismimeka turuletil. Camp-i selline liiasus ja totaalsus siiski ei laiene, aga eksootika pruukimise koha pealt on kõnekas redigeerija viide ühe sõna juures teksti alguses: "Kirjas on läbi kriipsutatud "kannikesi" ja "reseedasid" pliiatsiga äärele kirjutatud." Et kus vähegi võimalik, sinna ikka kulda juurde. Samas, selline rikkalikkus ju kuulubki "Tuhande ja ühe öö" maailma, mida Ribillard nii osavalt siin taasesitab.
Omaette huvitav on küsimus, kuivõrd "võõrad" tegelikult on võõrsõnad tehiskeeles ja kuidas neid tõlkima peaks? Äkki esperanto keeles on sõnad "sindrinahk", "šeik" ja "sübariid" ühtmoodi omad? Ja muud sellised küsimused. Ei, ikka väga huvitav nähtus see esperanto. Neil on oma lippki, (araabiapäraselt?) valges ja rohelises värvis.
Eesli vaade elule ja kaaskondsetele on muidu väga salliv. Eks too eesel lihtrahva allegooria ilmselt ole: lihtrahvas kui põline töörügaja, kui laiskleva eliidi armust sedasama eliiti teeniv klass. Siin ei ole kusjuures mingit klassivõitluse kibedust – Allah on asjad lihtsalt nii seadnud, igaühe kavalusest, pealehakkamisest ja õnnest, mida tihti rõhutatakse, sõltub, kui hästi hakkama saadakse. Osa tekstist moodustab onu Musa elutark kõne. Onu Musa on vana skeptik – kah eesel muidugi –, kes M`saudile õpetust on andma palutud: "Mida ma siit rohuaia kateedrilt sulle pean pakkuma, mu noor Telemahhos, kui mitte kogemuste mõrudest viljadest oskuslikult keedetud ja huumoriga vürtsitatud retoorilist marmelaadi?"
Peategelase valik, kompositsioon ja stiil viitaks nagu lausa humanismitraditsioonile oma allegoorilisuse ja kelmiromaani sugemetega. Isiklikult mul tekitab seoseid Cervatese ja Rotterdami Erasmusega, moodsamast ajast Calvinoga. Justkui pretensioonitu humoorikas-õpetlik jutuveeretamine, aga samas üsna tihe, erudeeritud, sõbralik ja kontseptuaalselt tugev. Kirjandus ühel parimal moel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar