12 august, 2009

Tamara Habicht – Rehielamu Kagu-Eestis 19. sajandi teisel poolel (1961)


“Ehitamise juures on peetud silmas kuu faase. Et hoone saak kuiv, tuli ehitamist alustada vana kuu kuivaga (kuu viimasel veerandil). Noorel kuul ehitatud hoone pidi ruttu ära mädanema. Täiskuu ajal kaetud katus ei mädanevat, kuna noore kuuga kaetud katus ei pidavat vihma. Seevastu nurgakivi pandi hoonele noorel kuul, kuna vanal kuul pandud nurgakiviga hoone hakkavat vajuma. Ehitamise alustamiseks peeti sobivaks ainult selget ja tuulevaikset ilma. Pilvise või tuulise ilmaga rajatud eluhoone pidavat saama suitsune.” (lk 7-8)

“Rehielamu ehitati vundamendita. Hoone ehitamine algas nurgakivi (nulgakivi) panemisega. Kui katus peal, laoti hoone soojapidavuse kindlustamiseks nurgakivide vahed täis suuri üksteise kõrvale asetatud maakive. Kivide vahed täideti omakorda seest- ja väljastpoolt saviga. Teine viis nurgakividevahelise tühimiku täitmiseks oli palgi asetamine nurgakivide vahele maapinnale. Seesugune palk kandis nimetust muldhirs, Harglas tüküshirs. Muldhirre ja alumise seinapalgi vahe topiti sambla või takkudega tihedalt kinni. /-/ Muldhirs asendati uuega, kui vana ära mädanes. Rehetoa soojapidavuse kindlustamiseks on kasutatud ka teisi vahendeid. Nii on rehetoa seina äärde aetud umbes 15-30 cm kõrgune muldvall. On ka umbes 30-50 cm kaugusele rehetoa seinast maapinnale pandud seinaga paralleelselt palk. Palgi ja seina vahe täideti mulla või saviga. Seinaäärset muldvalli on kutsutud muldpink (ka muldre, muldhirs). Rehetoa esiküljel asuvat muldpinki kasutati istmena.” (lk 10)

“Rehetoa põrand tehti savist (savipõrmat, savipõrmand), kusjuures savisse segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti mõni päev kuivada. Pärast seda lasti põrandat sõtkuda kariloomadel ja tambiti põrandapind puutambiga (kurik, parts) tasaseks. Kinnisõtkujaiks olid ka inimesed, eriti lapsed. Vahel on selleks kasutatud ka hobuseid ja reherulligi.” (lk 32)

“Ahi oli rehetoa tagaseinas traditsiooniliselt risti hoonet, suuga hoone esikülje poole. Rehetubades, millel otsakambrid puudusid, asus reheahi rehealusepoolses seinas /-/. Piki rehetuba on ahi asetsenud ainult harukordadel.” (lk 37)

“Vanad reheahjud olid üleni maakividest. Ahju tegemisel peeti kinni mitmesugustest kommetest. Nii arvati, et on otstarbekohane ahi ehitada vanal kuul. Mõnede andmete kohaselt tuli ahju tegemist alustada vana kuu reedel, et vältida ritsikate ja prussakate siginemist.
Tüüpiline kagu-eesti reheahi (ahi, ahu, reheahi, reheahu) on umbahi (ummine ahu). Umbahjul puudub keris ja ainsaks õõnsuseks selles on tulepesa. Kagu-eesti umbahjule on iseloomustavad suhteliselt suured mõõtmed (pikkus umbes 2 m, laius umbes 1,5 m) ja kõrge tulepesa. Ahjud olid seest niivõrd ruumikad, et inimesed mahtusid sinna sisse. Nii on olnud tavaline, et lapsed on ahjus mänginud. Haiguse korral on soojas reheahjus magatudki. Ahjusuu oli enamasti 30-40 cm põrandapinnast kõrgemal, harvem põrandapinnaga ühekõrgusel. /-/ Läinud sajandi teisel poolel on üldine lõõriga ahi, millisel on tulepesa ja ahju välislae vahel tõmbekanal (liir). Lõõr asetseb tavaliselt ühe külgseina läheduses. Ta algab ahju tagaosas, kulgeb üle tulepesa lae ja lõpeb ahju esiküljel.” (lk 37-38)

“Esineb ka ahju tagaseina ja hoone seina vahele tühimiku (kuru, virus) jätmist tuleohu vältimiseks. Mõnikord täideti see vahe liivaga. Tavaliselt hoiti selles tühimikus harva tarvisminevaid tarbeesemeid nagu näiteks pusipuid. Oli levinud uskumus, et ahju taga viruses elab viruskundra, must ja veriste hammastega olevus, kellega hirmutati lapsi, et nad ei läheks ahju taha end nõgiseks määrima. Lastel kästi suust äratulnud hambad visata ahju taha (virussõhe), kusjuures öeldi “viska hammas viruskundralõ” ehk “viska hammas virussõlõ!”. Lapsed pidid ütlema, kui hamba ahju taha viskasid: “Viruskundra, ma anna sullõ luudsõ hamba, anna mullõ ravvanõ hammas!” “ (lk 41-42)

“Ahjukütmisega oli seotud mitmeid kombeid. Näiteks ei tohtinud halge ahju panna ladvaots ees. Kui seda siiski tehti, pidi ahjukütja karistuseks tarest pärast surma välja viidama pea ees.
Kui reheahi esimest korda küdes, pidi vanaperemees ahjust tuld piibu peale võtma, “et rehi hästi õnnistaks”.” (lk 48)

“Põlvas oli kahekordseid magamislavasid, millel poisid magasid ülemisel, tüdrukud alumisel laval, kuna kanu hoiti magamislava all põrandal.” (lk 57)

“Rida uskumusi on seotud rahvapedagoogikaga, taotlusega kasvatada tütarlastes korraarmastust. Tütarlapsi, kes korralikult tuba ei koristanud, pidid ähvardama mitmesugused ebaõnned peamiselt seoses abiellumisega. Nii usuti, et tütarlaps, kes toapühkimisel prügi maha jättis, saab purutsõ mehe. Toapühkimisel ei tohtinud puhata, vastasel korral sai tütarlaps mehe, kes teda alati peksis. Kui toapühkimine jäi pooleli, pidid pühkijal kosilased tagasi minema või pulmad pooleli jääma. Pärast päikese loojumist ei tohtinud pühkmeid välja viia. Kes pärast päikese loojumist pühkmed välja viis, pidi oma või oma tütre au koos pühkmetega välja viima. Öeldi, “kes õhtul tuba pühib see jääb vaeseks” või viib oma õnne või lambaõnne välja. Kui pühkija ei viitsinud pühkmeid korralikult kaugele õue viia, vaid need lihtsalt üle läve välja viskas, siis pidi hunt suvel karjale palju kahju tegema. Ka ei tohtinud teisel lasta pühkmeid välja viia – kui seda siiski sündida lasti, andis pühkija oma lambaõnne teisele. Urvastes ei tohtinud põrandapühkmeid mujale viia kui lauta - “sõs veit õnne lauta”.
Põrandapesemine pidi toimuma vanal kuul, noorel kuul pestud põrandale siginesid kirbud. Põrandapesija pidi ka uksepaku puhtaks pesema, “et kosjad saaksid sisse tulla”. Harglas oli komme, et põrandapesija pidi näo puhtaks pesema, kui oli põrandapesemise lõpetanud, “et paganad põrandat mööda ei käiks”.” (lk 65)

Õiged eesti mehed elasid ikka sittades oludes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar