“Doyle silmitses mehe kõhna teravajoonelist nägu ning püüdis närviliselt ette kujutada, kuidas see mees teeb mingit meeldivat kodust asja, näiteks silitab kassi. See ei õnnestunud tal.” (lk 235)
Kuidas lugeda aurupungi raamatut aurupungist midagi teadmata? Lihtsalt, nagu järjekordset juhuslikku raamatut. “Sündmuste horisondi” sarjal seekord õnnestunud kaanepilt.
Raamatu iseloomustamiseks ei oskagi leida muud omadussõna kui mõnus. Ajalooga mängimine muutub mõnel hetkel jaburalt mõnusaks, ja kõike seda vürtsitab kergelt nihilistlik huumor. Lugemisel tabad end mitmel korral mõttelt, et no nüüd võiks lõpplahendus läheneda, aga ei, ikka veel oma 100 lehekülge lõpuni ning sündmuste keerdkäigud arenevad aina edasi. Kehavahetuste pillerkaar ning ajas ja ruumis ringi paiskumised. Ja nagu tagakaanel lubatakse, hämmastavalt vähe romantismusvärke, lihtsalt seiklused ja ports müstilisi juhtumeid. Coleridge'i oopiuminägemused on vast sel nädalal loetust naljakaimad leheküljed. Mõnus meelelahtus ehk seiklusjutt, igati hea lugemisvara.
Kardan järgmist aurupungi raamatut lugeda, arvatavasti saaks pettumuse osaliseks. Järelsõna järgi võiks veel nii mõnegi Powersi raamatu eesti keelde tõlkida. Hi5.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar