“2. detsember
Hommikul kell kümme mängisime Austria – Detallus II 2:2, aga esimene mängis Nürnbergis ja kaotas 3:2, mis just ilus ei olnud, aga kui ei lähe, mis siis ikka teha.” (lk 35)
Väga mõnus üllitis, vana päeviku lugemine on kui sisenemine mõnda rahulikku minevikumaailma, sealne rutiin ja sellest lugemine kui meditatsioon. Teadmised ennesõjaaegsest Eesti vutielust piirnevad mul vist Evald Tipneriga (väravavaht?), Pihlaku nimi pole küll enne mällu kinnistunud. Reaalustes toodud eesti jalgpallurite elulood lõppevad pea ühtmoodi 1941. või 1942. aastal kuskil vangilaagris, lihtsalt masendav.
“25. detsember Triest'is
1.jõulupüha
Kallil naisel on kodus sünnipäev. Tallinnas on külm ja jõulud, aga siin müüakse tänaval lilli ja inimesed käivad suveriietes. Mõtlen ja imestan, et küll on tore see ilmaelu, kui teda saab ka näha igal pool.” (lk 40)
Naljakas lugeda Pihlaku suhetest kodumaa tuttavatega – küll on pahane, et ei vastata kirjadele või ei saadeta ajakirjandust. Ja samas mõnusalt soe suhtumine naisesse ja lähisugulastesse, omamoodi liigutav. Ehk nagu Pihlak armastas öelda – noobel. Tollane jaanuarist veebruarini väldanud külmaperiood (Viinis!) oleks praegustes tingimustes muidugi selline, mis peataks siinse linnaelu. Aga noh, vennad muretsesid, et oleks kõigest kuus miinuskraadi – siis saaks väljas jalgpalli mängida.
“3. veebruar
Tõusin hommikul üles. Nii kole külm, et hoia alt. Kohe läksin välja – 18 kraadi külma. Mõtlen, et täna jääb vist mäng ära.
Jõime kohvi ära ja läksime platsile. Jürgensil ei tule mängida, tal on hea. Ei saanud platsile veel minna, kui juba poisid tulid tagasi, et täna ei ole mängu. Kena ka, et ei ole, sest on ju kole külm. Tulime tagasi. Üks poiss viis meid Jürgensiga enda juurde. Tal isal oli suur pagariäri. Jõime kohvi ja torti, mis üsna muhe oli.” (lk 74)
Törts kahtlane on päeviku keele tänapäevastamine – võrreldes paaril lehel pildimaterjalina ära toodud originaallehtedega. Aga noh, eks olgu siis nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar