10 september, 2009

Helmut Werner – Naistürannid. Julmad naised maailma ajaloost (2009)


“Väljendati ka arvamust, et amatsoonide seas võis olla osaliselt tegemist meestega, kes hormonaalsete muutuste kaudu olid omandanud naiste väljanägemise. Sküüdi naissõdalaste skelettide analüüsi põhjal selgus, et neil oli sale ja tugev figuur nagu tänapäeva naisatleetidel. Võib-olla oli siis tegemist segaolenditega, kellele ei saanud kindlat sugu omistadagi? Võib-olla muudeti kastreerimisega või rohtudega meeste luustiku ehitust sedavõrd, et võis tekkida mulje, et tegemist on naistega?” (lk 28)

Raamatu algul kirjeldatud amatsoonid ja naissõdalased tundub mulle millegipärast jaburusena ja otsitud kõmuna – kas sel on tõesti mingit teaduslikku alust või pärineb info samalaadsetest raamatutest nagu see siin? Selge muidugi, et alati on erandeid, ent Werneri järgi tundub muinasajalugu nagu koosnevatki vaid eranditest. Antiikajal toimunu on vaid spekulatsioonide pillerkaar, mis pahatihti ei mõju usutavalt. Teadagi et elu on uskumatum kui kirjasõna, aga no ikkagi. Antiigi puhul ei saa aru, mille poolest naisvalitsejad just “julmad” olid tollases kontekstis. Kuulduste ja klatši “ajalugu”, muinaskõmu kollase ajakirjanduse vaimus.

“Wu järgmine eesmärk oli ainuvalitsemine. Kuna keisri mõrvamine oli liiga ohtlik, siis üritas ta mehe tervise laostada üle jõu käiva seksuaalvahekordade sagedusega. “Salajased õukonnalood” sellest ajastust kirjeldavad erootiliste romaanide laadis seda keisripaari kõlvatut seksuaalelu. Peeglitega vooderdatud ruumides sooritas keiserlik paar seksuaalvahekordades peaaegu et akrobaatilisi trikke, mille täiustamiseks kaasati vahel ka kolmas osapool. Need mõõdutundetud ja metsikud liialdused pidid keisril mitte üksnes füüsilise tervise ruineerima, vaid temalt ka mõistuse röövima.” (lk 61-62)

Fredegunde (VI peatükk) oli ikka üks hull muti, keegi võiks sellest sugulaste mõrvamisest ühe korraliku seebiseriaali teha (järelsõnas teatab Werner, et siinne käsitlus on üldse esimene kompaktsem Fredegunde biograafia, mis hõlmab kõiki ta vägitegusid). Krahvinna Bathory (X peatükk) on üks jälgimaid elulugusid, mida üldse olen lugenud.

Raamat inimestele, kellele meeldib... ma ei tea, omasugustele mõttetut jama jahuda ning koos ahhetada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar