““Muidugi. Ma ju tunnen sind, Sam. Ja kotis on võileibu. Kapten Porgand, teie peate vaatama, et ta õuna ja banaani ära sööb. Doktor Muru ütleb, et Sam peab sööma iga päev vähemalt viis puu- või köögivilja!”
Vimes põrnitses Porgandit ja Sallyt puise pilguga, üritades sellega edasi anda hoiatust, et esimest vahtkondlast, kelle näole ilmub muie või kes siin kuuldust kellelegi räägib – ükskõik millal ja ükskõik kellele –, ootab väga-väga raske tulevik.” (lk 142)
Et Vimes võlurite abi kasutab, on vist küll esmakordne?
Suht ebatüüpiline Pratchetti kohta on ehk normaalne lapsekasvatuse esitus.
Vetinarit esineb kahjuks vähe, millest on kahju.
Tundub, et algul tahtis autor sisse kirjutada Porgandi võrgutamist teise, khm, naise poolt, aga jättis selle siiski ruttu katki – nii jääb Porgand suhteliselt statistirolli (Angua on samas päris esil).
Iseenesest see Kutsuva Pimeduse värk ei tundu just kirjanduslikult kõige õnnestunum (aga noh, maitse asi).
Veider, algul tundus, et ka Vimesi paharet saab ehk tähtsama töö kallale, aga ei, Pratchett loobus selle edasiarendamisest (vakantne töökoht ei jäänud siiski täitmata).
Eks Pratchett tunneta isegi, et on Vahtkonna liialt suureks lasknud (Vimes kurdab mitmel puhul, et neljakesi oli ikka kergem), samas “värsket verd” lisamata ongi autoril raske oma seeriat jätkata (nokk kinni, saba lahti).
Igal juhul, hea meelelahutus, mõnusalt pretensioonitu ajaviide. Tõeline enesepiitsutus oli enda sundimine raamatust kirjutamiseks – no pole midagi öelda, on mis on.
““Dee on trollide kuulus sõjanui,” vastas Detritus. Vimes, kellel oli ikka veel silme ees trollide rahuklubi alumisel korrusel, ei suutnud end tagasi hoida.
“Aa, sa mõtled, et rahunui jääb siis seekord koju?” küsis ta. Aga Detrituse peale olid sellised märkused raisatud, tema arvates oli huumor inimeste vaimne kõrvalekalle, millest tuli võitu saada aeglase ja kannatliku rääkimisega.” (lk 209)
baas
õhtuleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar