23 oktoober, 2009

Egon Friedell – Uusaja kultuurilugu 1 (2003)


“Sest kahjuks ilmneb, et inimene on parandamatult arvustav olend. Ta pole mitte üksnes sunnitud kasutama teatud “üldisi” mõõdupuid, mis nagu halvad tollipulgad iga ühiskondliku muutuse puhul pikenevad või lühenevad, vaid peale selle tunneb ta endas tungi kõiki fakte, mis tema vaatepiirile ilmuvad, interpreteerida, ilustada, laimata, lühidalt – võltsida ja valeks ajada omaenda individuaalse otsustuse abil, tundes end sealjuures siiski olevat vastupandamatu sunduse vabandatavas olukorras. /-/ Tõepoolest, isegi tänapäeval ei ole veel olemas ühtainukestki ajalooteost, mis oleks vajalikus mõttes objektiivne. Ent kui kord peaks mõni surelik leidma endas jõudu kirjutada midagi nii erapooletut, siis oleks seda fakti ikka veel väga raske konstateerida, sest sinna juurde peaks kuuluma keegi teine surelik, kes leiaks endas jõudu midagi samavõrd igavat lugeda.” (lk 25)

Lugemismõnu raamat – kohtumine targa inimesega, kellele on jutustamine ja teadmiste kasutamine rõõmuks; autor, kes oskab arusaadavalt väljenduda. Ehk paneb uskumatusest kukalt kratsima see, et kui tegemist ongi vaid originaaltekstiga – või siis Friedell rahumeeli siiski kasutab teiste autorite mõtteid, ilma otseselt neile viitamata? Pisut intrigeeriv on näha sellise austerlase kõrvalpilku saksa rahvusele ja selle hingehoiakule, Viini ja Teutooni vastandumine.

“Keskaeg näib meile süngena, piiratuna, kergeusklikuna. Ja tõepoolest – tollal usuti tõesti kõike. Usuti igat visiooni, igat legendi, igat kuuldust, igat väljamõeldist, usuti tõtt ja valet, tarka ja hullumeelset, pühakuid ja nõidu, Jumalat ja Kuradit. Ent usuti ka iseennast. Kõikjal nähti realiteete, isegi seal, kus neid ei olnud: kõik oli tõeline. Ja kõikjal nähti kõikidest realiteetidest ülimat, Jumalat: kõik oli jumalik. Ning kõige üle võis laotada omaenda unistuste ja joobumuste võluloori: kõik oli ilus. Sellest – hoolimata kogu võimest tunnetada teispoolsust, hoolimata kehvusest ja kitsikusest – johtus nende aegade oivaline optimism: kes usub asjadesse, on alati tulvil kindlat lootust ja rõõmu. Keskaeg ei olnud sünge, keskaeg oli helge! Terve Linnuteega, mille ratsionalism on aatomiteks lammutanud, ei suuda me vähimatki teha, kuid mingi pruntispõselise ingli ja kangekaelse paharetiga, keda me südamest usume, suudame vägagi palju peale hakata! Lühidalt: elul oli tollal palju enam kui tänapäeval maali, marioneti- või nukuteatri, muinasjutumängu, lavamüsteeriumi iseloom, nii nagu veel praegugi meie elul lapsepõlves. Seepärast oli elu selgem ja meeldejäävam, erutavam ja huvitavam ning teatud mõttes reaalsem.” (lk 95)

“See asjaolu, et keskaja inimese hinge värvipaletil ei olnud veel üleminekuid, on samuti puberteeti meenutav eripära; teravalt ja vahetult olid kõrvuti eredaimad värvid: viha purpurpunane, armastuse säravvalge ja ahastuse sünge must. Ülima õrnuse ja leebuse jooned paiknevad kõrvu mõttetu tooruse tegudega, mis ärataksid jälkustunnet, kui me ei peaks neid hindama kui lapseliku impulsiivsuse purskeid. Ka tollaste inimeste välises käitumises oli veel palju sellist, mis on omane lastele. Õrnusepuhangud on tohutu sagedased, embusi ja suudlusi vahetatakse igal mõeldaval põhjusel ning sageli ka ilma põhjuseta; pisaraid valatakse kergesti ja ohtralt.” (lk 97)

Vahel olen vigisenud fantaasiakirjanduse mõneti frivoolsete inimsuhete kohta, ent hiliskeskaja valguses (nt lk 151-155) tundub see vigin üsna moraliseerivana. Harituse puudumise tõttu mõjuvad keskaja religioonifilosoofilised arutelud kui hane selga vesi.

“Renessansi naiivsus on tema pahe juur. Kui me nonde häbitegude kirjeldusi loeme, siis, hoolimata kogu moraalsest vastikustundest, peame siiski imetlema nõtkust, hästikasvatatust, vormitäiuslikkust, võiks peaaegu öelda, et taktitunnet, millega inimesed tollal tüssasid, riisusid ja tapsid. Mõrv kuulus tollal päris lihtsalt elu majandusliku poole juurde, nagu ju tänapäevalgi kuulub elu majandusliku poole juurde vale. /-/ Kirglik naudinguhimu – kuid kunsti ja vaimuga õilistatud naudinguhimu – täitis tollaseid inimesi, küllastamatu nälg ilusa järele, ilusa järele kõikjal: ilusate sõnade ja teoste, ilusate tegude ja kuritegude, ilusate etteastete ja lahkumiste, ilusate mõtete ja kirgede, ilusate valede ja skandaalide järele, ilu kui elu koostisosa järele, mis teeb kunstiteoseks mitte pelgalt üksikud, mõningased asjad – majad, kujud, peolauad –, vaid kogu elu. Kuid elutargemat, sügavamat suhet loomise saladustega nad ei taotlenud.” (lk 232-233)

Pole vast mõtet rõhutadagi, et Friedelli paralleelid oma kaasaja kitsaskohtadesse on 21. sajandilgi kenasti õilmitsemas, oleme ühe ajastu lillelapsed. Love, peace & happiness.

“Mida sügavamalt suudab mingisugune teadus tungida imelisuse piiridesse, seda teaduslikum ta on. Kui me tänapäeval enam imesid ei koge, siis ei näita see seda, et me oleme targemad, vaid seda, et me oleme temperamenditumad, fantaasiavaesemad, vaistult nürimad, vaimult tühjemad, lühidalt: et me oleme muutunud rumalamaks. Imesid enam ei juhtu, kuid mitte sellepärast, et me elame edumeelsel ja valgustatud ajal, vaid sellepärast, et me elame sedavõrd allakäinul ja Jumalast hüljatud ajal.” (lk 243)

“Uusaja inimesel on praktilisem mööbel, kiiremad sõidukid, soojemad ahjud, heledamalt säravad valgustid, mugavamad elumajad, paremad õppeasutused kui keskaja inimesel, ning see ja veel sadakond teist asja kindlustavad talle vabama, hõlpsama, isikupärasema elu. Kuid kõik need mööblid, sõidukid, ahjud, valgustid, elumajad ja õppeasutused on täiesti ühesugused. Looduses ja ajaloos peab lihtsalt alati kõige eest maksma. Sünnib isikupärasus ja kaob isiksus.” (lk 249-250)

Friedellil on oma visioon õigest kristlusest, mis mõneti mõjub päris anarhistlikult (lk 335-340), või noh, ehk ka (vaimu)aristokraatlikult (pole aimugi, kui ketserlikult võivad tunduda ta mõtted paduluterlasele).

“Siinkohal puudutame kristluse keskset probleemi, kohutavat küsimust: kuidas on võimalik, et inimene on ühelt poolt täiesti vaieldamatult halb olend ja teiselt poolt siiski ei taha halb olla? Miks ta ei tee selget valikut mõlema võimaluse vahel, mis talle on antud? Ta ei ole elajas ega ingel. Elajas võtab ilma kõlbelise kõhkluseta ette kõike, millest on kasu talle või tema järglastele. Inglil on südametunnistus ja ta toimib selle järgi. Inimene ei tee ei ühte ega teist. Ta ei ela ei “Jumalale meelepäraselt” ega “looduslikult”. See tohutu dilemma teeb temast groteskse uunikumi, kogu loomisloo absurdissimumi. Ta on grandioosne nurisünnitis, ringirändav leht täis küsimusi. Kui ta on hea, miks ta teeb halba? Kui ta on halb, miks ta armastab head? Neid ahistavaid küsimusi esitab iga inimsaatus uuesti.” (lk 318)

teine raamat ja kolmas raamat

ekspress

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar