surnud Hindrek Meri oli Lennart Mere noorem vend, hariduselt majandusgeograaf, töötas aastaid Eesti NSV Plaanikomitees (praeguses mõistes majandusministeerium), jõudes lõpuks selle asutuse esimehe asetäitjaks, ning oli seejärel 1990-97 Eesti Vabariigi riigikontrolör. Mees, kelle varane lapsepõlv möödus Berliinis, oli seejärel asumisel Venemaal, kuid tegi hoolimata oma kahtlasest taustast (ikkagi rahvavaenlase poeg) päris head karjääri, oli mõistagi komparteilane, käis läbi nõukogudeaegse tippnomenklatuuriga ning jagas tolle privileege.Mahukas, ligi 550 lehekülge, nii et juttu on paljust, põhjalik ülevaade ühe intelligentse tippametniku elust. Kogu selle suure hulga kohta leidus selles eksemplaris, mille raamatukogust laenasin, vaid üks allakriipsutus, mille on teinud üks tundmatu lugeja - kohas, kus Hindrek Meri põhjendab oma komsomoli astumist, ütleb ta peamise seletusena: "ma ei ole kunagi soovinud enamusest erineda või distantseeruda." (lk 192) Kummaline tunnistada, aga minagi, kui ma seda raamatut lugema hakkasin, otsisin poolteadlikult just selliseid kohti, kus ta seletaks, kuidas õieti mõeldi ja kaalutleti selliste (vähemasti tänapäeval) tundlike tähendustega sammude tegemisel; eriti huvitav on ju see küsimus inimese puhul, keda see võim ise on otseselt represseerinud ja kelle kodune kasvatus pidi olema üsnagi "eestimeelne" (või mis see õige sõna peakski olema). Hindrek Meri mälestustest jääb mulje, et see nagu polnudki mingi eriline probleem, see juhtus kuidagi, üsnagi varjamatult konformistlik suhtumine - kuid kõige selle juures jääb raamatust ometi tunne, et ka see konformism oli kuidagi väärikas või eneseküllane, ei mingit erilist hädise kompromissi tegemise hõngu. Mis omakorda näib märku andvat selle kohta, et võib-olla me tähendustame tollaseid valikuid üle, ootame poliitilist või eetilist tagapõhja valikuilt, mis olid pelgalt olmelised? Raamatu üldine toon ongi sümpaatne, st Hindrek Merist jääb sümpaatne mulje kui asjalikust, kohusetruust, aga samal ajal mõtlevast ametnikust. Eriti sümpaatne on muidugi see, et pole mingit enesele teenete väljakeerutamist (nagu see tundub olevat nt Bruno Sauli mälestustes "Meie aeg"), aga pole ka erilist tuha päheraputamist. Rääkides sellest, kuidas ta kasutas kõrgklassi privileege, väljendab ta küll oma (juba tollast) teadlikkust nende ebaõiglusest, kuid ometi esitab seda umbes nii, et oli võimalik, kasutasin, nagu iga teine meist teeks. See jätab ilustamata ja ausa mulje, olenemata, mida asjast endast arvata. Ühtaegu meeldiv ja kummaline on lugeda raamatut, millel on eelkõige neutraalse tunnistaja intonatsioon.
Raamatu esimene pool on "ilukirjanduslikus" mõttes huvitavam, seal on juttu lapsepõlvest ja ülikooliajast; teine pool räägib rohkem tema tööst Plaanikomitees ja on kuivem, kuigi siingi leidub toredaid reisikirjeldusi (nt oli ta mõnda aega nõunik Vietnamis), samuti on päris huvitavad meenutused omaaegsetest tippkommunistidest isiklike kontaktide põhjal. Nimed, mis võib-olla minust juba viis aastat noorematele ütlevad vähe, aga kelle nimed on mulle ilmselt elu lõpuni pähe kulunud, sest need olid mu lapsepõlve püsitapeet, kui loetleti kuskil ENSV riigi- ja parteijuhte (sageli olidki nad kuskil uudistes või lehes terve nimekirjana, viibisid kambana kuskil üritusel või olid ühiselt mingile avaldusele oma allkirja andnud): Johannes Käbin, Valter Klauson, Karl Vaino, Bruno Saul, Arnold Rüütel, Gustav Tõnspoeg, Edgar Tõnurist, Vladimir Ganjushev, Otto Merimaa, Rein Ristlaan, Leonid Lentsman, Georgi Aljoshin, Artur-Bernhard Upsi jne. Siit raamatust saab mõne kohta neist lähemat infot. Ja muidugi saab siit raamatust päris usutava pildi tollasest tegelikust riiklikust asjaajamisest (Hindrek Meri osales oma ametikoha tõttu ka üleliidulise plaanikomitee koosolekutel Moskvas) kogu selle kohatises krigisevuses ja absurdis - mis küll lugemisnaudingu mõttes nii huvitav pole. Nii et ajaloo mõttes vägagi informatiivne lugemine.
Üks huvitav fakt, millest nagu pole eriti räägitud - Hindrek Mere (ja seega ka Lennarti) ema polnudki eestlane, vaid puhas ja põline rannarootslane (mis võiks tõu-uskujate jaoks kõnekas fakt olla - rannarootslased pole kunagi olnud pärisorjad nagu eestlased).
Teine huvitav asi - Meride perekonna vabanemises 1946 mängisid oma rolli (peale Georg Meriga seotud hämarate ja keeruliste seoste) ka Lennarti ja Hindreku onupoja, tollal juba Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri palvekirjad, Arnold Meri nimel oli tollal oma mõju; ning kui Arnold Meri 50ndate alguses omakorda põlu alla sattus (ning hullema eest 8 aastaks Altaisse pakku läks), oli üks süüdistusi tema vastu just see kunagine toetus Georg Meri vabastamisele.
Muuseas, siit raamatust tuleb välja, et Hindrek Meri on otseselt seotud Savisaare karjääri algusega - just Meri isiklikult kutsus Savisaare 80ndate keskel Plaanikomiteesse tööle, ja teatavasti algas ju Savisaare tõus poliitikasse IME-projektist, aga selle tegi ta just koos seltskonnaga, kes tema ümber Plaanikomitees kogunes.
"Vaidlesime [Lennartiga] omavahel palju ja jäime sageli eri seisukohtadele. Tegin etteheiteid, et keegi ei võta enda peale vastutust anda objektiivne hinnang okupatsiooniaastatel toimunu kohta. Sellesse aega mahub pea kaks põlvkonda. Oleme lahanud ja päevavalgele toonud kommunismi kuritöid. Kuid see ei ole ju kõik. Arenesid teadus, kultuur, kunst, tööstus, põllumajandus, transport ja paranes rahva elujärg. Kas see oli okupantide teene? Või oli selles ka meie oma rahva vaeva ja rõõmu? Oma naiivsuses mõtlesin, et peaksime nendele aastatele ja tegudele hinnangu andma, et edasiliikumine oleks kergem. Ma ei saanud Lennartilt sellele küsimusele vastust." (lk 545)
Ruutsoo Areenis
Mertelsmann Sirbis
Olesk Sakalas
Suurkask Päevalehes
väljavõtteid Õhtulehes
väljavõtteid Päevalehes
vt ka Juta Habermani arvustust Akadeemias 2008/12
Aitäh huvitava ülevaate eest!
VastaKustuta