Mõnusalt hüpnootiline ja rituaalne tekst. Need refräänilikud osad on vinged, kus “4 tenorit” küsivad Marat'lt, miks kõik ikkagi perses on, seda tahaks küll teatris näha. Corday antipateetiline uimerdamine on tõsiselt mõnus. Võib kahtlustada, et Weiss on pisut moraliseeriv, ses suhtes annab kujutleda, kuidas võiks välja näha näidendi illusioonitu tõlgendus.
“Seal seal
seinte taga
katustel
keldrites
panevad silmakirjateenrid endale
meie mütsid pähe
ja kannavad kuninga vappi särgi all
Nad hoiavad meie leeri
ent kui kuskil mõni ladu paljaks rüüstatakse
siis nad karjuvad
kaltskaabakad rahvarämps nadikaelad
Simonne Simonne
Mu pea põleb
Ma ei saa enam hingata
Simonne
Mind täidab üksainus karje
Simonne
Ma olen revolutsioon” (lk 20-21, vrdl nt “Blasted” lk 30-31)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar