Nii. Järgnev tekst on selline – kõigepealt viitan igasugu omapoolsetele rahulolematustele seoses Kusnetsi tekstiga. Ja seda pikalt ja järjepidevalt ja segaselt (ausalt, mõtted läksid sassi). Ning postituse lõpus ütlen, et tegemist on hoopis hea raamatuga. Per aspera ad astra.
“Freydis ja Madrun pidid peaaegu kiljatama, nähes julmust, millega vargid vaenlastel elu kibedaks tegid. Hõõguvad kivid põletasid nahka ja kärsatasid liha, laagris levis jälk kõrbenud liha lehk. Ööpimeduses kaikusid karjed, mis ei saanud pärit olla inimkõridest, ent ometi olid need seda. Võinuks arvata, et meeleheitel sortsik ulgus üksindusest alasti nõmmedel, kuid need olid kõigest inimesed, kelle ihu vaevati loomalikult julmalt, kelle keha vapustasid kohutavad valusööstud. Ahastav kisendus väreles kaua künkaharjade vahel ning wealhi naised katsid laste näod ja kõrvad kinni, et nood ei teaks liiga palju sellest, mis ümberringi toimus, ning laulsid palveid oma jumalatele, kuid nood olid kas kurdid või surnud, sest vaevatavate ulg ulatus kõikjale. Ka Freydis pomises kaitsvaid loitse, sest sääraselt nuheldud inimese needusel võis olla suur jõud. Naine ei vaadanud piinatavate järelekatsumist pealt, ta teadis niigi, mida vargid teha võisid. Vähe oli nii julmi inimesi Midgardis kui Odan, Brynhildi poeg, Ühekäelise tütrepoeg, Isatu Kaunisjuus...” (lk 200-201)
Raamatut alustab autori eessõna, mis on tema reageering esimese teose retseptsioonile. Ühelt poolt on tore, et aitab meenutada eelmise raamatu sündmustikku (kui üdini aus olla, siis isegi peale selle raamatu lõpetamist ei mäleta suurt midagi esimesest raamatust; ehk ajan veel midagi segi Pähkeli raamatuga?); teiselt poolt on kuidagi ootamatu lugeda autori tegelaste tõlgendusest, suisa lugeja suunamisest (kohe tuleb juttu joonealustest...). Eessõnas võinuks ehk piirduda ajaloolise tausta seletamisega; tegelaste käitumise lahtiseletamine on ehk liiast, noh, pole just kirjanduslikult hea maitse. Aga nagu ikka, autoril peab olema õigus teha oma tekstiga nii nagu tema tahab.
Lugemise ajal tehtud märkmetes kumab üks pidev rahulolematus raamatus leiduvate rohkete joonealustega – ja suurt ei oska seda rahulolematust nüüd kokkuvõtlikult kirjeldada. Ühesõnaga, juba esimeste lehekülgede joonealuste rohkus paneb lugejana õhku ahmima. Kusnets on võtnud eesmärgiks kirjutada võimalikult olustikutruu tekst ning selleks paistab olevat üdini tähtis nimetada asju ja olukordi kas ladina või barbarite terminitega. Kui on jutt lehtlast või siseõuest või lõbumajast, peab tekstis ikka olema vastav võõrkeelne termin (arvan heauskselt, et tegemist on korrektsete terminitega). Seeasemel, et kirjutada rahulikult lehtlast, siseõuest ja pordumajast ning mõnikord ilmestada teksti vastava võõrkeelse terminiga. Autentsus pidurdab lugemismõnu, Kusnets võiks saada eripreemia selle eest – a la “Hea oskus lugemist katkestada”. Arvatavasti olen laisk lugeja, et tasuta keeleõpet nii palju ei hinda, aga no tõesti kõik need joonealuste jälgimised muutuvad vahel ärritavaks (samas, kindlasti enamikku lugejaid see ei heiduta ja pakub hoopis naudingut). Et selline põhjalikkus jätkub läbi raamatu (et need pagana terminid ka ei ammendu!), siis tahaks lõpuks need joonealused lugemata jätta, saagu mis saab. Võibolla ongi romaan mõeldud tõsistele ajaloohuvilistele (eessõnagi nagu kiitleb teemale autentse lähenemisega, ehk minusugustel diletantidel tuleks suu kinni hoida ja õppida). Ent – õnneks-kahjuks – niipalju kui on lugejaid, niipalju võiks ka eksisteerida teksti eri tõlgendamisi-vastuvõtmisi.
Aga Kusnets tahab joonealuse autorinagi suunata lugejaid autorile õigesse molli, ei tea, kas kogemata või meelega, sellist toimimist polegi nagu ammu kohanud (metafiktsiooniline värk?), kui siis tõlketeostes. Nii saame aegajalt teada autori narratiivi moodustamise võtetest ja muud töötoalist värki (nt lk 33 mainitakse selguse mõttes loosse mittepuutuvat tüdrukut või lk 421 vestab joonealune sellest, et ärgu otsitagu nüüd “ajaloolist tõde”; näiteid on muidugi rohkem, aga jäi lugemise ajal märkimata). Lugejana tekib vahel tunne nagu tahetaks sind suruda kindlasse tõlgendusvoolu, justkui ei taha autor lugejat usaldada. On see märk autori esimese raamatu retseptsioonist (mida ma pole lugenud) tekkinud hellusest? (Esimeses raamatus paiknevad sõnaseletused hoopiski raamatu lõpus eraldi nimekirjana, selge, et laisad lugejad ei viitsi üleüldse raamatut lapata.) Kui juba seletatakse, et kes on patriits, tundub autor või toimetaja suisa ülipüüdlikuna. Hea küll, selline itk joonealuste pärast mõjub juba jaburalt.
Teksti iseloomustab meeletu olustiku kirjeldamine, lugejana kaasneb see häda, et see pidev kuhjumine muudab aegajalt teksti staatiliseks (või – häbi-häbi – ei lase teksti kiirelt lugeda). Tahaks suisa öelda, et võta vabalt, lase tekstil joosta, pole vaja niipalju pingutada ajaloolise tõepäraga, see on siiski ilukirjandus. Võibolla on Kusnets teemat käsitledes liigtõsine või pühendunud ja teoses võiks olustikulise paine vähendamiseks natuke huumorit või absurdi olla, kohustuslikud karused naljad pole päris see. Aga et autor on viitsinud nii põhjalikult “jännata”, on muidugi muljetavaldav.
Uh, paar arusaadavat lauset raamatust ka. Kusnetsi tegelased on teadagi elust suuremad – hiiglaslikult heroilised jõujuurikad või meelamatest meelamad sekspommid (vt nt lk 336-337), loodetavasti meelitab see tulevikus nii mõndagi lugejat fantaasiamaailma vajuma. Tegelased elavad rämedat elu ning räägivad ilukõneldes. Pilk muinasmaailma peamiselt läbi 3 mehe silmade: ori Ballimar, roomlane Aulus ja varg Odan; vähemal määral näeme sealset maailma ka teiste tegelaste (Freydis, Wulfing jne) silmade läbi. Peatükkides autor aegajalt rändab eri tegelaste peades, ent põhivaated saab ikka läbi nende kolme tegelase. Verd, spermat ja manasõnu lendab ämbrite kaupa. Omamoodi psühhedeeliat lisavad autori naivistlikud illustratsioonid.
“Ballimar ei mõistnud tantsijanna sõnu, kuid tundis tema südame tuksumist, tajus tema poolehoidu ning armunud hinge andumust ja vastas samaga, tundes kiindumust selle tissika naise vastu üha kasvavat. Imeliselt hea oli olla naisega, kes armastas, tõdes Ballimar ja embas Zenobiat nii hellalt, kui oskas.” (lk 339) – vt ka lk 348.
Raamat inimestele, kellele meeldib ajalugu, militaarvärk ja seiklused. Lapsemeelsemad saavad naeru kõhistada vägisõnade ja igati seksistliku väljenduse peale. Igal juhul, kõva kamakas ilukirjandust, intriigid kui antiikdraamadest. Eelnenud jutust hoolimata on see tunnustusväärt teos. Järgmine raamat põrkutakse kokku siis Britannias? Ja mis saab Zenobiast? Süda ei aima head.
baas
sanatoorium
halbade filmide kaitseala
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar