Andres Saal - Sõstra-silmad (1890)

Andres Saal oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse üks tuntumaid kirjanikke ning tuntust kogus ta peamiselt ajalooliste jutustuste kaudu. 19. sajandi lõpus muutus populaarseks ajalooline jutustus. Kõik me teame Eduard Vildet ja Eduard Bornhöhed, kuid ilmselgelt on Andres Saal nende kahe varju jäänud. Seda muidugi õigustatult, nimelt põhjus peitub eelkõige asjaolus, et Saali jutustused olid eelnimetatud autorite kõrval märksa lihtsakolemisemad ning - tänapäevasemalt väljendudes - bestsellerlikumad. Ülesehituselt on need võrdlemisi lihtsakoelised ning kipuvad ennast kordama: Seiklused, deus-ex-machina-taolised päästvad juhused, ebatavalised kokkusattumised, suheteintriigid (seebikalaadne saladuse ilmsikssaamine mina-olengi su kauakadunud-ema!) ning kohustuslik õnnelik lõpp. Oskar Urgart kirjutas 1931. aastal nii: "Saali vormivõtete vähene vahelduvus on toonud kaasa teatava monotoonsuse, mida ei päästa ka ükskõik milline virtuoossus väheste olemasolevate vahendite piirides. Mõ­ningate kompositsioonivõtete tarvitamises on Saal kahtlemata jõudnudki erakordse osavuseni ja vaevalt on meil kedagi, kes temaga suudaks võistelda põneva ja keerulise sündmustiku ülesehitamises. Kuid vaatamata sellele mõjuvad Saali teo­sed üksteist kordavana ja kaotavad mälus teravamad piirid omavahel õige lühikese aja kestel pärast nende läbilugemist."

Lihtsamalt öeldes tähendab see tänapäeval seda, et Saali on tore lugeda (väga nauditav jutustamisanne!), kuid tõsiselt võtta päris just ei saa. Liiga palju klišeelikke juhtumisi ja ülisuuri tundlemisi.

Tuntumad Saali teosed on "Vambola", "Leili" ja "Aita" (parafraseering on kummitanud mind juba mitu päeva: "aita leida vambola").

Ahjaa, enne kui minna "Sõstra-silmade" juurde, võiks veel lisada Saali küllaltki huvitava elukäigu lühikokkuvõtte: sündis tema 1861. aastal Eestis, töötas erinevates ajalehtedes, ebaõnnestunult püüdis pääseda kooli Peterburgi, vahepeal kirjutas ning avaldas võrdlemisi halbu luuletusi, 19. sajandi lõpuaastail rändas Kesk-Euroopasse, sealt Jaava saarele (kust kirjutas meie maale mitmeid kirjeldavaid-kritiseerivaid artikleid), peagi abiellus Peterburist pärit piigaga ning elu lõpuaastad veetis oma mitmelapselise perega Kalifornias. Küllaltki tähelepanuväärne pidetus, ütleksin ma.

Viimane Saali uustrükk, mille leidsin, oli 1991. aastal ilmunud ajalooline triloogia "Aita. Leili. Vambola."

Nii, nüüd veidi lähemalt "Sõstra-silmadest". Nojah, pole sellegi romaani ülesehitus suurt erinev tema teistest teostest. Olgu, sisututvustus. Miina oli imekaunis taluneid, kelle silmad nõnda nõiduslikult imelised olivad, et iga mees, aga ka naine, neid korra näinult, silmi enam unustada ei saanud. Nõnda imeilusad ning võluvad olid need. Muidugi leidus palju noorsandeid, kes neiut endale armukeseks soovisivad, eriti pretensioonikad olid rikkama taustaga mehepojad. Kuid Miina armastas Peetert, lihtsat ja vaest talupoissi, kellega kooselu (olgu, ikka pulma-) plaanidki peatselt tehtud saivad. Seda sehkendamist kuuvalgel ööl juhtus päält kuulma aga kurivaim möldripoiss, kes oli muidugi üks neist Miina endaletahtjaist. Tigedus ning omakasuhimu , aga ka nooruse uhkus kaotatud "saagi" pärast, olid mehepojas nõnda suured, et kurjus temas hirmsa teo algusepanijaks sai. Nimelt ajas möldri poeg asja nii kaugele, et Miina kohtu all nõiaks tembeldati, kaasakaebajaid polnud raske leida, eriti naissoo hulgas: kes siis poles tahtnud kaunist konkurendist (mis sellest, et lihtsast talupiigast) lahti saada! Igatahes lõppes nõiaprotsess (ahjaa, tegevuse toimumisaeg oli 17. sajandi lõpp, 18. algus) Peetri eluks ajaks vangisaatmise, Miina silmade pimedakstorkamise ning Miina isa 90 kepihoobi alla saatmisega. Isa oli muide süüdi selles, et tütre salaja linna kooli oli saatnud, millel süüdistuse esitamisel oma koht ei puudunud: piiga olevat linnas nõiaks õppinud, hiljem oskuslikult ussi silmi söönud ning seeläbi enesele taolised imesilmad saanud.

Igatahes, nüüdseks oli koledaist sündmustest 9 aastat möödas ning juhtumisi kohtas kohtukirjutaja ehk mees nimega Lauren metsavahel pimedat piigat ringi hulkumas ning muidugi omaette halamas enda hirmsast ning ülekohtusest elukäigust. Piiga põgenes, kuid Lauren uuris asja ning sai olnuga osaliseltkurssi. Uuris edasi. Ja autori auks tuleb öelda, et lugemispõnevust säilitas see, et lugejadki said esialgu vaid napilt asjadest koos Laureniga aimu, natuke nagu kriminaalromaani ülesehitusest tulenev põnevus. Olgu, keskpaigas teadsime olnust kõike, kuid tulev oli teadmata. Olgu, olgu, teen jällegi möönduse, polnud just raske ette aimata, mis lõpus saab: igasuguste seikluste tulemusena said Peeter ja Miina taas kokku ning muidugi oli abikäeks seesama mees nimega Lauren. Noh, mina arvasin, et mingi imenipi läbi ka Miina uuesti nägijaks saab, aga seda ei juhtunud. Kuri möldripoiss suri hirmsatesse süümepiinadesse ning viimaks, surivoodil, tunnistas koleda teo ülesse.

Igatahes, oli põnev raamat, mis sellest, et lihtsakoeline, ettearvatav ja väga klišeelik. Nojah, ilmselt annab teosele lisapunkte kirjutamisaeg ning kasutatud keel. Pluss tolle aja olukirjeldused. Kindlasti hindaksin teost hoopis teiste mõõödupuude järgi, kui selline tänapäeval ilmuks. Aga siiski, lihtne kirjutamisanne, mis suisa suurepärasuseni ulatub, on ju ka omaette nauding ning väärtus.

Raamatut lugeda saab siin. Ja originaal peitub siin.