Tegemist on õigupoolest taaslugemisega, Kusnetsi raamatu puhul jäi mõte painama, et millega õieti selles Pähkeli teoses tegemist oli.
Esimestel lehekülgedel torkas pähe, et äkki on Pähkel Pokupoeg ja Pokupoeg Pähkel või tegemist ühemunakaksikutega. Miskipärast tunduvad nende tekstid ühest sulest paiskuvat (muidugi, loogilisem on oletada, et tegemist siinkirjutaja luuluga), sarnane jutustusviis ja pateetika (Pähkel kui ambitsioonikam ja Pokupoeg kui veiderdavam) ning muidugi ainestik ise.
Pähkelil on anne panna tegelased rääkima nagu tegelased – s.t. ongi tajutavalt kirjanduslikud, lugejana ei toimu mul samastumist vms. Tegemist pole just brechtiliku võõristusvõttega, vaid pigem püüab autor humoorikalt käsitleda vastava kirjanduse klišeesid. Elust suuremad juhtumised, mehed kui tammepuud ja... “täiuslikult vormitud silmipimestavalt ilusad naised” (no jutumärgid seepärast, et siin ühendatud kaks tsitaati). Pähkel kohe naudib vastassugupoolte vahelist särtsumist, raamatuseksihimulistel tasub lugeda nt lk 76-77 või 213, eks mujalgi käi nahistamine (samm edasi ja tegemist võiks olla hentai vms graafilise väljundiga). Klišeedest sõltuvalt kasutab autor algul pidevalt väljendit “meie kangelane”, mis paneb esimestel lehekülgedel lugejana öökima, aga hiljem kaob see üldisema teksti hulka. Üks uitmõte veel – äkki on ühtlasi tegemist kristliku fantasyga? Või siiski järjekordne pila.
Tuleb tunnistada, et sellise raamatu lugemine tekitab endaski sellist poisikeselikku tunnet, hüvalt kerglane ajaviide. Kas järge on oodata?
“Olen sulle kogu südamest tänulik selle meeliköitva vaatepildi eest, mida sa mul nautida lubasid. Ei ole ju maailmas midagi nii sõnulseletamatult kaunist, nii kirjeldamatult ilusat, kui seda on katmata naisekeha. See on Issanda loomingu ülim tipp, tõeline looduse kroon, sest miks muidu pidi Jumal looma naise paradiisiaias, kui ta teised elusolendid, sealhulgas ka mehe, maa peal lõi? Ja miks pidi ta looma naise elusainest – mehe küljeluust, kui kõik teised elusolendid loodi ju eluta ainest – põrmust? Ühtegi maalilist päikeseloojangut järvekaldal, ühtegi imepärast loodusvaadet ei saa võrreldagi selle hingeülendava iluga, mida kätkeb eneses ühe kauni naise alasti keha. Iga mehe jaoks, kes seda imetledes vaimustusse satub, on see mingi eriline hingeline elamus, mida ei saa sõnades edasi anda, kuna sõnu, mis võiksid kirjeldada nii ülevat taevalikku ilu, pole lihtsalt olemas.” (lk 106)
baas (Ootamatu, et keegi ei arva nagu tegemist võiks olla paroodialaadse tekstiga.)
lugemissoovitus
päevaleht
sirp
Paistab, et olen Sinus leidnud omale hingesugulase, sest minagi avastasin end kuuluvat inimeste hulka, kellele see erootilis-kristlik fantaasia päris hästi peale läheb. Ilmselt on sm. Pähkli peategelane Ylvio inspireeritud Gailiti loomingust, kas siis Toomas Nipernaadist või Ekke Moorist, kes samamoodi mööda ilma rändab ja kaunitare võrgutab. Ainult et siin on see Nipernaadi nihutatud umbes poolteist tuhat aastat ajas tagasi, antud talle lisaks moosisele keelele ka meeldiv väljanägemine ja punnis musklid, mis panevad meelitatult õhkama ka temast märksa vanemad naised. Peale selle veel kõrge päritolu, mis tibidele samamoodi hästi peale näib minevat. Sellist suhteliselt hästi kirjutatud seksistseenide rohkust pole varasemas Eesti fantaasiakirjanduses nagu täheldanudki. Näha on, et Pähkli Kaups teab, millest ta kirjutab, kas pole nimetatud stseenid mitte inspireeritud tema enda läbielamistest (?), ning ta ei luba endale mehe ja naise vaheliste suhete kirjeldamisel vähimatki maitsevääratust. Mõne koha peal võiks muidugi vinguda ka. Tütarlaps mitte ei kaota oma neitsilikkust armastatud noormehele, vaid kingib talle selle. Samuti tundub vähetõenäolisena, et kui neiu esimest korda seksuaalvahekorras on nagu Ylvio armastatu Jaaniöö viljastumisriitusel, kas ta ikka tahab otsekohe pärast seda veel teisele ringile minna? Kuigi sellises seksuaalenergiast küllastunud õhkkonnas võib see isegi kõne alla tulla. Nii et „Kreisiraadio” poolt Eurovisioonil esitatud küsimusele „Mitäs nyt?” vastab autor kõhklematult: „Sekäpano nyt!”
VastaKustutaLugu ise oma süžee poolest – nooruses kurja vaenlase süül vanemad ja kodu kaotanud seltsimees tuleb kätte maksma – ei paku küll midagi vapustavalt uut, aga palju neid uusi süžeesid siis ikka leidub? Pärast Gilgameši on kõik raamatud rohkem või vähem jäljendamised. Huvitavad on autori vahepealsed kõrvalepõiked mütoloogiasse ja üleloomulike olendite valda, ka see näib autoril kenasti käpas olevat. Aga kusagil lõpupoole, umbes viimase kolmandiku koha peal, hakkab lugu ära vajuma, justkui oleks Pähklil ootamatult raamatu lõpetamisega kohutavalt kiire hakanud. Muidugi – kaotatud valdused võidetakse tagasi, abiellutakse printsessiga, pahalased saavad oma teenitud palga, nii et juriidiliselt on kõik korrektne. Viimasedki otsad sõlmitakse kokku viimase peatükiga, mis ausalt öeldes tundub ülejäänu taustal justkui võõrkeha, kuidagi sellele üldisele loole otsa punnitatud. Aga positiivset näib selles loos olevat siiski rohkem kui negatiivset, nii et omalt poolt sooviksin autorile jõudu „Ehatähekese” teise, kolmanda jne. osade kirjutamisel.
hmm, Nipernaadi seikles vabast tahtest, Ylvio kohusetundest, see oleks muarust selge vahe.
VastaKustutaaga tõepoolest, huvitavalt ootamatu vaatenurk sellele raamatule.
Oleksin arvanud, et Bix peaks võrdlust solvavaks. Samas pole temalt küsinud, mida ta nimetatud raamatust arvab.
VastaKustutaMinu jaoks oli see raamat üks suuremaid puusse panekuid üldse ja ei ole kommenteerinud seda sellepärast, et olen arvanud, et "noore autori hämmastavalt küps teos" võib tähendada ka 13 aastast autorit, kes on hiljuti pornoajakirjad avastanud.
Pärast kristlusest sonimist panin raamatu nõutult kinni ja rohkem ei lugenud. Samas muidugi ei vaadelnud seda kunagi kui paroodiat ja mõte, et see on paroodia on huvitav. Ei viitsiks lugemist uuesti alustada, sest ei äratanud huvi ega uudishimu ning üldmulje oli paha.
Ära sa märgi, täitsa kenake diskussioon juba maha peetud ja arvamused, nagu näha, seinast seina. Ise leidsin selle ehatähe värgi olevat täitsa loetava ja teatava vaevanägemise korral võiks autorist isegi asja saada. Kui just külm ära ei võta, või kaunid naised, sest loetu põhjal otsustades näib inimkonna kaunim pool autori eriliseks nõrkuseks olevat. Sest tõepoolest, suur osa raamatust on pühendatud teemale "avameelselt abielust", kuid on selles midagi halba? E-le, kes siin just enne mind kommis, tahaksingi vastu vaielda, selliselt ei kirjuta seksuaalkogemuste omandamise ränkraskel teel esimesi arglikke sammukesi astuvad teismelised. Sihukese jutu kirjapanek eeldab vaieldamatult kogemusi antud vallas. Ja lisaks ütleks e-le veel - kui raamat on vastumeelt, siis olekski JUST ERITI vajalik selle kommeteerimine, et kuskohas see õnnetu autor Sinu arvates siis bambusesse põrutas? Äkki juhtub temagi seda mõttevahetust siin lugema ja teab ome edasistes teostes nimetetud vigu vältida :)
VastaKustutaOlles päris tõsine ulmefänn pean enamasti ulme armastusega solkimist patuks. Erandiks siis mõningad üksikud juhtumid. Näiteks Asimovi "Igaviku lõpp". Fantasy segamist tõelise pornoga (mitte erootika, vaid porno), kohtasin ilmselt esimest korda. Fantastilistel olenditel sellised asjad, nagu häbe, erekteerunud peenis ja seemnepurse on lihtsalt stiilist väljakukkumine minu jaoks. Ja ka kogemuste teemal ütleksin, et pigem ühe mehe märg unenägu. Samas nõustun loterii-blogiga, et ei vaadelnud kordagi seda raamatut kui paroodiat. See seaks ilmselt asjad uude valgusesse.
VastaKustutaKristluse toomine loosse tundus ka sellena, et nüüd on autoril idee otsas ja üritab võimalikult keeruliseks asja ajada. Paroodia vabandaks ilmselt ka seda.
Samas kas on ikka tegu hea paroodiaga, kui ei mõista pärast 100 lehekülje lugemist, et tegu on paroodiaga. Võib olla annab paroodia-templiga veel mõned raamatud välja vabandada?
Nauditav lugemine, seda enam kui naisena ja fantaasiakirjanduses päris kogenematuna, vaid pigem sõrmustega isanda vennaskonnast tulnuna ei osanudki raamatut algul puhta fantaasia hulka paigutada. Või kui siis sedapidi, et fantaasia ja reaalsuse vahel võib olla alati veel tuhat vahekihti olla... Minujaoks jaguneb raamat kaheks selgeks eri tegevuseks, nagu armastamine ja võitlused, ehkki armastamine on tihti segu nõiduse ja sexiga ja võtlused fantaasia ja ajaloolise tõepärasusega. Võitlusestseenide kirjutajalt ootasin juba võitluskunsti alaste teadmiste musta vööd. Tegu on vähemalt ajaloolase ja vehklemisspordi eriteadlasega, armastuse vallas aga palju müüteluganud kõrgfeminismuse kummardajaga, kes põimib riitusi nagu nalja roosade luikede kaunisse sumusse. Kristlasena mulle sobis. Võitlusi oleks ise vähemaks jätnud ja headel ning pahadel oleksin kirjuma hingeelu andnud, et neid kohati segigi võiks ajada- oleks põnevam. :)
VastaKustutaKokkuvõtteks huvitav lugemine, eriti kui arvestada kirjaniku tohutut eruditsiooni inimesena ja soliidset iga, kuid kirjutavas maailmas alles lapsekingi, mis ometi linnutiivul ja tähtede taha kannavad. Jõudu ja jätku sügaval fantaasiamaailmas ujuvale autorile!
Häiris mind ennast ehk kõige enam aegajalt sissejuhtunud ultratänapäevane kõnepruuk, ehk annbki see mõelda kohati ka kui paroodiast. Arvan, et hiljemalt kolmanda raamatuga on Pähklipoiss muutunud stiilipuhtaks ühe kindla suuna harrastajaks, kas rohkem kristlust, rohkem sexi või rohkem fantaasiat või teha juba puhas ajalooline võitluslugu, kus naistel pigem vaimude ja illusioonide roll meeste lühikestes unenägudes.Ja kirjuta ikka edasi- elu on kirjandus (elu on lill analoogi põhjal)! ;)
No see oli esimese kommija poolt ikka KURADI HÄSTI öeldud - peategelane kui Rambo ja Nipernaadi ristsugutis esimesest aastatuhandest! Avastus, mis korraliku vormistamise juures vääriks lausa Lenini preemiat!
VastaKustutaAga raamat on suhteliselt loetav. Kõik fantaasiakirjanduse kohustuslikud elemendid kenasti olemas - seksuaalenergiast pakatavad imekaunid haldjatarid, kurjad lohed, võitmatud kangelased võlumõõkadega ja kõik see värk üsna söödavas soustis. Mis alguses küll jubedalt häiris, oli see, et peategelast nagu marionetti ühe võimuka naisteseltskonna poolt ühest seiklusest teise kõnnitati, kuid mida sa ühest noorest ja kogenematust avantüristist ikka tahad? Eks ta alguses vist isegi üritas seal midagi iseenese tarkusest teha nagu Mäeotsa vanamees "Säärases mulgis" - taas ilus paralleel Eesti kirjandusklassikaga, aga oleks peaaegu elunatukesega hüvasti jätnud, kui mitte deus ex machina... Või õigemini küll mitte JUMALANNADE ilmumine järvest või puude vahelt, mis kangelase järjekordse tema enda poolt keedetud supi seest ära päästis ning tema eluisu taastas. Ja kui kohtuvad naine ja mees, kes teineteisele meeldivad, teineteist usaldavad ja igasugused ebameeldivad tagajärjed ka on välistatud, siis pole neil vähimatki vajadust hakata endid piinama mingite arusaamatute põhjuste väljamõtlemisega, et teineteise läheduses mitte õnnelikud olla. Sugupooltevahelisest nahistamisest, nagu blogipidajagi ütleb, puudu ei tule. Neid mingil arusaamatul ajel välja jättes saaksime tulemuseks ilmselt paarikümneleheküljelise broshüüri pealkirjaga "Mida peab üks haritud inimene teadma Ehatähest?"
Teemaväline küsimus, aga siiski.
VastaKustutaKas keegi oskab nimetada eesti fantasy romaane (mis ikka raamatuna ilmunud)? Et olen diletant ulmelugemise alal, siis endal tuleb pähe ehk üks Hargla oma (Baiita needus vist - mingi rüütlilugu tal oli? French-lood midagi muud nagu), ehk see Tarlapi kromanjoonlaste raamat, Kusnets olevat pigem ajalooline romaan, keegi Vangonen või Belials on miskit kirjutanud, kes-mis veel siis?
Eesti autorite fantasyromaanid:
VastaKustutaRein Raud «Ratsanik Melchior» (1991)
Selline keskaegne fantasy, et on hakkama saadud ilma igasuguste tüüpkollideta.
Veiko Belials «Ashinari kroonikad» (1997)
Veiko Belials «See, mis tuikab su veres» (2005)
Ashinar on vast liialt tormlev (ikkagi noore autori esikromaan) ja oskajam oleks sellest ilmselt triloogia teinud. Teine Belialsi romaan/jutukogu on märksa tahedam tükk, selline hoogne austusavaldus Conani ja Cthulhu loojatele.
Indrek Hargla «Baiita needus» (2001)
Indrek Hargla «Palveränd uude maailma» (2003)
Indrek Hargla «Vabaduse kõrgeim määr» (2003)
Indrek Hargla «French ja Koulu» (2005)
Indrek Hargla «French ja Koulu Tarbatus» (2007)
Esimene ja kolmas Hargla romaan on kõige stiilipuhtamad fantasyromaanid, teine on pooleks alternatiivajalooga ning Frenchi-lood on selline koomiline tehnofantasy ja samuti pooleks alternatiivajalooga.
Ja siis muidugi Kaupo Pähkel, Tamur Kusnets ja Bix Pokupoeg ja nende romaanid. Kõik need on samuti fantasy.
Tiit Tarlapi kromanjoonlaste-romaan ei ole fantasy.
Veiko Belialsi kogus «Helesiniste Liivade laul» (2003) on ka circa pooled jutud fantasy.
Samuti on fantasylugude protsent üsna kõrge Indrek Hargla kogudes «Hathawareti teener» (2002) ja «Roos ja lumekristall» (2006).
*
Mis puutub Kaupo Pähkli romaani, siis kaudinfo põhjal tundub, et selle autoriks on mõni rollimängur või larpija. Kõik need puudused, mida ette on heidetud, tunduvad sumbuvat just sinna (noorte) rollimängijate arusaama kirjandusest. Aga ma pole romaani lugenud, seega on see vaid oletus...
Ära jama, Ulmeguru, larbist see raamat nüüd vaevalt inspireeritud on. Vähemalt pole küll sellistest larpidest kuulnud, kus võitja pärast järjekordset läbinängimist taas mõne kohaliku seltskonna kaanetibi voodis maandub. Kui, siis võib see olla inspireeritud juba mõne larbi järelpeost (puhtas eesti keeles öelduna AFTERPARTY), kuhu ümberkaudsed kaunitarid larbil silma paistnud kangelasi lantima on kogunenud.
VastaKustutaNB! Viimast kommentaari paluksin mitte tõsiselt võtta;)
Ja jälle need tibid ja lant-ärme siis ikka aja seda kõike antud romaaniga segamini-pliis. Roosa manna ja maksakaste ei kannata ühest taldrikust ja ühel ajahetkel allaneelata.:)
VastaKustutaSiinkohal kiidan veel ka lohet!!!
Ma ju kirjutasin, et pole lugenud ja et on kaudinfol põhinev oletus... see rollimängu/larbi mõte tekkis arvustusi lugedes ja teadmisest, et üsna mitu mängijat on vastavates foorumites tõsimeeli arutanud, et peaks omad mängukogemused romaaniks raiuma... suhtun sellistesse romaanidesse üsna skeptiliselt, sest mäng ja romaan on siiski kaks ise asja...
VastaKustutaMis putub aga sängisambosse ja larpi, siis võib see lihtsalt olla autori unistus... olen küll ja küll kohanud selliseid mängijaid, kes arvavad, et kui nad mängus on vinged vennad, siis on nad seda ka reaalsuses... olgu, jutt läheb liialt oletuslikuks... võibolla on Kaupo Pähkel hoopis tõsine filoloog... võibolla hoopis koduperenaine... võibolla...
Võibolla hoopis Ulmeguru kolmas identiteet? Või kesksoost maag. :) Aga tegelikult, siin see konks ehk ongi. Kes on Kaupo Pähkel ja miks ta elab fantaasiamaailmas? Ja kuidas me temast veel tulevikus kuuleme?...;)
VastaKustuta/Troonide mängust tulnuna/
arvatavasti järgmisena ilmub sulevipoja eepos vms.
VastaKustutaoleks ka aeg.
Ahjaa, aastalõpp tõi veel kaks uut algupärast fantasyromaani.
VastaKustutaManiakkide Tänav «Surmakarva»
ja
Indrek Hargla «Frenchi ja Koulu reisid»
oo, Kas uus Hargla juba väljas? Peab ennast raamatukokku järjekorda panema :)
VastaKustuta