Miina Hint – Kummitusemäng (2009)

Sellist teksti lugedes ikka vaikselt juurdled, et mida autor üldse mõtleb. Miks ta end väljendab, millises võimalikus maailmas tema elab. Olen varem üht Hinti raamatut lugenud, oli vist mingi näidend, millest jäi halb mulje. Aga noh, uut õhukest raamatut nähes tekkis ikka uudishimu.

Raamatu algus on kui sotsiaalkriitika. Millegi vastu. Väidetavalt pole tegemist kibestumusega (lk 7). Lugu sellest, kuidas teisest eestist esimesse eestisse püüelda ja kui eetiliselt vastik see on ja kui esteetitud esimesed on. Peategelasel on väga egotsentriline viis end ümbritsevat tõlgendada. Raamat räägib vist ka armastusest, aga päris kindel ma selles ei ole. Tegelased on kui sootud vaimud, kes punnitavad soolised olema. Tegevuse lõpp eelviimasel leheküljel ja sellele järgnev seletus-süüdistuskiri on omal moel huvitav, järjekordne võluv arusaamatus lugejale. Tuleb tunnistada Hinti julgust toetuda Heideggerile (lk 28), mis on päris vapper tegu (samal leheküljel viitab Frommile, mis on poolvapper).

Vabandust, aga jaburalt halb tekst, pole camp ega midagi. Kes on selle tõsimeelne lugeja ja miks? Milliseid veidraid tõdesid ta siit leiab? Või veel hullem, samastumist? Halenaljakas on lugeda Hinti kujutelma eliidist ja (raha)võimust. Või on halenaljakas arvata, et autori kujutelm sellest on tobe ja totter? Andku autor mulle andeks sellised mõtted. Olnuks ilus mainida kummitusmängu, aga see on midagi, milleni mu väeti mõistus ei jõua.

baas
Kohviradio – Raadio Kohila “Eesti Eri”