Selle raamatu peale sattusin suvel ühe Lääne-Eesti väikelinna kaltsukas, kust leidsin üsna huvitava eestikeelse raamatuvaliku. Pilku köitis kaas imeliku punase märgiga mustal taustal. Selgus, et raamat sisaldab 20. sajandi inglise keeles kirjutava populaarse India kirjaniku ümberjutustusi lugudest, mis tuntud India mütoloogiast ja eepostest. Märk kaanel ise on mulle siiani mõistatus – on see mingi konkreetne sanskriti kirjamärk või lihtsalt kunstniku hommage?
Igatahes, et mitme viimase aja lugemisega olin nö „sattunud“ üha rohkem ida poole ja „käinud“ läbi alad Vahemerest Tiibetini (teiste hulgas Krachti „1979“) ja kaugemalegi (Eco „Baudolino“ Eedeni aia otsingud), siis Indiast tundus täiesti paras „läbi hüpata“. Niisiis mõnes mõttes puhtalt geograafiline tingitus oli selle raamatu hankimine. Umbes et miks mitte teha ka sealse elu-oluga vähe põhjalikumat tutvust, kui sinnakanti juba satutud on. On ju India viimastel aastatel eestlaste seas üsna popiks reisisihiks kujunenud ja mõnd head India-teemalist filmi on ka nähtud. Aga sealne kultuur on oma paljususes ja lätetes ilmselgelt haaramatuks jäänud. Linnart Mälli gäng ja selle tegemised on jällegi liialt spetsiifilised. Nüüd siis hea võimalus taskuformaadis mingi tähtis ja olemuslik osa moodsale inimesele arusaadavaks tehtult, järelsõnade-kommentaaridega varustatult kätte saada. Maadeavastaja õhinaga uhasin rattaga koju – muuseas külla, kus asub Eesti ala vanim avastatud asulakoht – tutvuma maailma ühe vanima traditsiooniga.
Sissejuhatuseks-tutvuseks teemaga on see hea raamat. Narayan on kuulanud külades populaarseid jutuvestjaid ja siis jutustab need loo põhikulgu järgides, pikki didaktilisi tiraade jms välja jättes oma lihtsas jutustamisviisis ümber. Lugudes rõhutatakse vahetegemist hea ja kurja vahel. Olemuslikult eristab Narayan India eeposi Kreeka tragöödialikest lugudest: „lavale laialipillatud laipade ette ei lasku eesriie kunagi lõplikult. /---/ Kõik liigub sinnapoole, et õigus lõpuks võidab – kui mitte otsekohe, siis vähemalt tuhande või kümne tuhande aasta pärast, kui mitte siin ilmas, siis vähemalt teistes maailmades. /---/ Kannatus on olemas, sest on vaja kõrvaldada teatud tagajärjed, mis on karma seadusega määratud taassündide seerias kellegi teo läbi tekkinud.“ (8-9) Nimetatakse minast lahtiütlemise ja loobumuse filosoofiat sügavalt optimistlikuks, mis mõnes mõttes ju õigegi. Samas oleks marksistidel ilmselt lihtne nii mõndagi selle ühiskonna kohta öelda: kuidas ülemad kihid jutlustavad alamatele vaesuse eelistest ja nende koha ettemääratusest, et omaenda soodsat seisundit säilitada ja õigustada jms. Siiski on nii palju muutunud, et viimase sajakonna aasta jooksul ei ole enam iseenesestmõistetav, et lesknaised rõõmust rõkates oma surnud abikaasale tuleriidale järgnevad. Ent ärgem olgem sotsioloogiliselt targutav.
Huvitav on jälgida läbi lugude korduvat askeesi teemat, enesearendust, metsa minekut, puukoortesse riietumist ja koopasse sulgumist, 30 aasta jooksul vaid veest toitumist, tuhandeaastast ühe jala peal seismist, kümne tuhande aasta pikkuse mõtluse järel jumalaid põletava puhtuseni jõudmisest. Ühes loos ilmneb askees üsna olemuslikult: „Ta ei avaldanud algatusvõimet mingis olukorras, kuigi ei keeldunud kunagi, kui naine temalt kui mehelt midagi tahtis. /---/ Ta oli nii kaugele arenenud, et talle oli ükskõik, kas järele anda või vastu panna; mõlemad tundusid talle tühistena, sest sündisid väljaspool tema mina.“ (38-39) Mitte ülim vastupidavus pahedele ja lihtne loobumine, vaid täielik ükskõiksus, hoolimatus väärtusskaaladest ja vastandustest üleüldse, nii eelistustest kui ka vastumeelsustest.
Kohati jääb segaseks, kas tegemist on mina arendamise või minast loobumisega või mis vahe sel täpsemalt on. Mõni tegelane teeb kõike seda lõppkokkuvõttes ikkagi vaid enese kergitamise nimel. Et saaks ise uusi maailmu luua, põlisele vastasele ära teha. Nojah, lõpuks ikkagi seatakse maailmadeülene õiglus jalule ja teised jumalad saavad oma tahtmise, kui ponnistajast saab kosmiline naerualune. Kena tõesti. Üsna paradoksaalne maailm kohati.
Muidugi ei maksa lugudesse tähenärijalikult suhtuda, tegemist on müütidega ikkagi. Aga et selgust saada, tuleks tõsisemaid tekste uurida – muuseas on selle kohta raamatus ka korralik soovituste nimekiri, jõudu! Narayanist ja India mütoloogiast üldisemalt on juttu Vikerkaares nr 10/1990. Võib uurida ka rahvalikke jutustusi popilt India filmitööstuselt – hoopis efektsem, kui meie tippkvaliteetselt igav „Detsembrikuumus“ või kohmakas taunokangrlik Kalevipoeg.
Nii, aga mina, kuhu edasi: kas matkata elevandi kukil mööda rannikut troopilise ida poole edasi, tutvuma näiteks Kambodža bestselleritega?
loe seda "kolmevalitsust", üks politoloog soovitas kindlasti seda kogeda.
VastaKustuta