02 jaanuar, 2010
Lugemus aastal 2009.
Raamatulikkus aastal 2009 polnud väga programmipärane. Lisaks tuleb kahjutundega tõdeda, et polnud ta ka mitte nii rikkalik nagu aasta enne seda. Oma üllatuslikkuses tähelepanuväärne oli avastus, et on olemas ka elu väljaspool kirjandust, mis minu meelest kõlab inglise keeles palju lahedamalt: there´s more in life than literature. Sellest tulenevalt siis ka pisut tagasihoidlikum raamatulisus aasta 2009 teisel poolel. Nimetatud tõdemus avas mulle tee ka veel huvitavama, küll ootuspärasema arusaamani: pisike periood suve teisel poolel, mil ainsaks läbitud teoseks sai „Mahtra sõda“, sain ka aru, kui väga hea ja suisa vajalik on lugeda, selle abil kaduda teise rikkamasse maailma, mõista ja näha laiemalt kui üks pisike reaalsus ümberringi on. Mulle paistab, et kui kirjandusest liiga kaua eemal olla, siis justkui muutub maailm kitsaks ja piiratuks, ei mõista enam nii hästi laiemaid seoseid ja tundub kuidagi… ahistavam. On nii argine ja reaalne olla. Tegelikult oli seda tore avastada, sest vastikud kahtlused, kas ma loen palju sellepärast, et olen otsustanud, et mina olen selline, kes loeb või mul pole muud oma eluga teha või mulle tõesti meeldibki, ikka aegajalt kummitasid. Kesse ikka tahab siis niiväga pseudo olla. Olgu, kõlab natuke äärmuslikult või poetiseerivalt, kuid tegelikult ta nii vist toimib küll.
Igatahes, tahaks nüüd konkreetsemaks minna, kuid hajusa mälu tõttu ei suuda seda korralikult mitte. Alustaks sellest, et eesti kirjanduse 19. sajandi lõpu ja 20. alguse raamatud on oma naiivsuse ja kummalise keelega toredad lugemised olnud, rääkimata sellest, et talurahva elutunnetus, suhtumine, suhe mõisnikku, ühiskonnakorraldus, eluolu jms on oluliselt selgemaks saanud. Toredad autorid olid näiteks Jakob Kõrv ja Andres Saal.
Nii, aasta ühe parima lugemisena on meelde jäänud Luigi Pirandello „Üks, ei ühtki, tuhat tükki“. Ka avastasin sellise toreda kirjaniku nagu G. K. Chesterton, kellelt eesti keeles on Kersti Undi tõlkes mitmeid isa Browni lugusid. Isa Brown on üsna juhmi väljapaistmisega munk, kes üllatab kaaskondseid pidevalt oma geniaalsete mõttevälgatustega. Sest tegelikult -- ülla-ülla! -- on tegu väga peene ja ergu mõistusega tüübiga. Selline on olnud ka autor ise teoseid luues. Keel poeetiline (eesti keelde on liiga vähe tema teoseid tegelikult tõlgitud), tegevustik põnev. Kuigi isa Browni lood on tegevustikus keskendunud kuriteojuhtumite lahendamisele, on juttudes olemas ka tugev -- ütleme lihtsalt, et -- filosoofiline tagamaa.
Ahjaa, sealt edasi, minu lemmik ajaviitekirjanik (siis, kui pea ei tööta, tuju ei ole ning depressioon ähvardab taaskord täie rauaga peale lennata), on Agatha Christie. Ausõna, teda lugedes ununeb enda halb elu ja tühi olu, sest teos haarab üleni.
Aasta lugemisfeil on Cervantese „Don Quijote“. Ma tean, et ma ei tohi seda öelda, aga siiamaani pole nimetet teost läbi saanud, ja alustasin, ja mul hakkas peategelasest kahju, kuidas kirjanik tema üle kogu aeg õelalt irvitab ja nalja viskab, kui kohe algul selgub, et don Quijote on tegelikult nõrgamõistuslik ega saa ise üldse aru, mis teeb, siis tundus see nii inetu tema pihta naerda, ja jätsin teose pooleli, sest nii paha on naerda nende üle, kes on... no ütleme, et vaimust vaesed. Ja häbenesin. Aga eessõna oli muidu äge ja ilmselt oli Cervantes üldse üks vahva vend. Võinojah, nagu sellistega ikka, kirjapildis lahe kuju, tegelikkuses ilmselt ebamugavalt irooniline.
Nii, katsetasin millalgi ka Pratchettit. Eeh, lapsik. Mis ilmselt seletab ka tõika, et 14-aastaselt tundus „Mort“ ülimegasuperäge raamat olevat.
„Punane kääbus“ Grant Naylor. Lugesin teist korda läbi. Väga-väga tore ja soovituslik kirjandus. Kuigi mõistan täielikult, et huumori üle ei vaielda.
Viimati lõpetatud teos on Michel Tournier’ „Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis“, millest ma pole muidugi viitsinud kirjutada. Peategelane on Robinson Crusoe, taustaks märksa sügavam ning Defoe variandist oluliselt erinev mõtte- ja sündmustekäik.
Hiljuti lugesin Epp Petrone teoseid. „Roheliseks kasvamine“ oli ilmselt mõjusaim, igatahes tekitas see veel suuremat ängi sureva maailma pärast. Aga ka „Minu Ameerika“ oli vahva. Tegelikult ei usu ma üldse, et Epp Petrone suuremat tutvustamist vajaks. Igatahes, tema blogi leiab siit.
Mare Kandre "Naine ja dr. Dreuf". Naiste sajanditepikkustest allasurutusest. Pisut unenäoline raamat. Dr. Dreuf -- paneme nüüd tähed paika tagasi ja saame... Dr. Freud. Edasi pole raske aimata teose kriitika suunda.
Fjodor Sologub "Saadanasigidik". Kurjuse allika tekkest. Ja veel rohkem, tühisusest ja rumalusest meie keskel.
Üks igaajane tervistav ja tore lugemine on Artur Alliksaare luulekogu "Pärlipüüdja". See on mulle nagu mõne jaoks Piibel. Mingil ajal mingis meeleolus võtad riiulist, lööd suvalisel leheküljel lahti ja loed. Ja siis vaatad ning sirvid edasi ja tagasi lehti ja külgi, otsid varemteada luuletusi ja loed veel veidi. Ja hinges tekib ängistuse asemel iroonia ning masendus saab poeesiaks. Ja siis mõne kuu aja järel nii jälle.
Luulest veel. Andrus Kasemaa on üks huvitav ja meinstriimist teistmoodi kirjutistega. Üks väike negatiivne kahtlus siiski on, nimelt, kas mitte ei jää ta end kordama ning seetõttu nö alla käima ei hakka?
Kindlasti ununesid väga olulised teosed, kuna eelpool manitud mäluhajusus teeb oma töö ja kirjalikke pidepunkte pole ka kusagilt võtta. Olgu siis nii.
uhh, don quiote on tegelt ikka hea... ja teine osa oli vist suisa kurb.
VastaKustutahakkas endalgi kurb nüüd.
mnjah, ma tean, aga mul hakkas kahju temast. Jüri Talvet ei rääkinud kunagi loengus seda, et don Quijote niisugune tegelane on, kellest kahju hakkab. pean end natuke ümberhäälestama ja siis uuesti alustama.
VastaKustutano aga ta oli omamoodi õnnelik ka, et sai ringi joosta ja teha tempe...
VastaKustutadarja dontsovat oled lugenud? seda oleks huvitav lugeda, mida sa arvad 1-2 tema raamatust (ükskord lugesin vist 3 raamatut järjest, siis sai kõva siiber, aga nii napilt tarbides oleks ehk... loetav).
dontsovat olen lugenud. selline tore ja haarav ja põnev. kui püüan nüüd meenutada, tuleb pähe ainult akunini teose tegevustik, ei meenu dontsova värk miskipärast.
VastaKustutatänapäeva venemaa, raamatud jagunevad eri kriminalistide vahele (no neid on ikka palju tõlgitud). kaane järgi saab vist teada: "juurdlust toimetab..."
VastaKustutanaised püüavad sellised muhedad olla ja mis kõik veel. aga jube kiirelt hakkas kõik korduma.