“Ärkan hommikupäikesest, mis valgustab lumist õue ja saadab sealt murdudes oma paganama väreluse aknast sisse. On kevad, kevad rinnus. Kevad on vägevate tunnete aeg, rõõmu, hirmu ja enesetappude aastaaeg. Ja on hommik, mil mõtted on selgeimad, nagu need kohe peale ärkamist on, ja inimene võimsaim. Tunnen, kuidas keha nõretab tervisest.” (“Kiri Soome vaimsetele naistele”, lk 7) – tore, et kevad nii tore aastaaeg olla võib.
Linkola mõtted on vanamoodsusest hoolimata vastikult tänapäevased, ikka see looduse võimalikult efektiivne ärakasutamine ehk endale jalga tulistamine – pärast meid tulgu veeuputus, mis muud. Ühesõnaga, ausaim viis realistlik olla on sooritada kollektiivne enesetapp.
“Efektiivne koolitus on tehnoloogilise laviini vältimatu eeldus ja ustav ori. Ainult hästi koolitatud inimene suudab maakera loodusvaradest lagedaks koorida ja ainult koolitus suudab luua inimesele piisavalt uusi tarbeid, mis tagavad tehnoloogia uute toodete kaubaks mineku. Olen varem kirjutanud inimindiviidi koormusastmetest ja tõdenud, et magistri ja inseneri poolt nõutav tootevalik ja teenuste, transpordi, energia määr on mitmekordselt suurem kui väikepõllumehel. Teisisõnu mahub haritlaskonda maakerale õige mitu korda vähem kui algelist maaelanikkonda. Unistus koolihariduse viimisest kogu maakera rahvastikuni on inimliku hybrise tipp, meeletu ja eales saavutamatu utoopia.” (“Õppus ajab upakile”, lk 23)
“Rohelise liikumise sihtprogramm” - Linkola utoopia rohelisest inimühiskonnast on muidugi ligitõmbav, aga selle saavutamine näib... väga ebatõenäoline. Midagi vähegi mastaapsemat prooviti N.Liidus ja Hiinas (mis polnud just õnnestunud katsed), kuidas seda ülemaailmselt teha... see vast nõuaks eriti kurikavalate kapitalistide kaasamist (autor räägib muidugi eelkõige Soome parandamisest, mille puhul oleks vast mastaabilt sarnasem Kambodža juhtum). Huvitav, mida Linkola plaaninuks teha praeguse ühiskonna prügiga (plastmass jm) peale hakata, luua prügikõnnumaad aastatuhandeteks? Ta räägib küll praeguste mootorsõidukite konserveerimisest, et pikema aja peale kasutada jne, aga puhtpaljas prügi jäi nagu vaatenurgast välja. Programmi lugedes hakkas pähe kerkima kujutelm, et tagasi külaühiskonda minek ja olek eeldab vist üsna suurt korrakaitsejõudude olemasolu, kes ei lase indiviididel esile kerkida või muidu tasakaalu kõigutada; hiljem selguski märkmetes sisemise turvalisuse kohta (lk 68), et tegemist oleks ikka päris repressiivse kogukonnaga. Tundub, justkui usuks autor mineviku ülla metslase ideesse.
“Juhatus 1990-ndate mõtlemisse” - Linkola räägib justkui kõiketeadja positsioonilt (lõpupoole tunnistabki võimalust, et tema võib olla prohvet – lk 116). Autori vaade demokraatiale (lk 104-108) on tõsine, huvitavat oleks siit palju tsiteerida, ehk liigagi; aga kontekstist väljarebituna oleks vast liialt ülbe, jään siis edasi poliitiliselt korrektseks. Metsatööstus on planeedi tapja. Huvitav, kas Linkola mõtted on andnud ainest mõnele kirjandusteosele? Seda võiks küll olla huvitav veerida.
“Iga hiigelpuu, üle aasta elanud ja kõike kogenud karihiir või mitmed kokkusattumused ja olukorrad läbi teinud vana põdrapull on võimsad informatsioonikogumid. Mida rohkem on populatsioonis vanu ja mida vähem noori indiviide, seda enam on seal talletatud informatsiooni, kogemust elust, elu, väärtust. Vanur on alati väärtuslikum kui kasv, kutsikas, laps – pung, tühi leht, valgete lehtedega raamat, millel ähmaselt vaid DNA informatsiooni teksti seletab.” (lk 74)
“Ja on täiesti ükskõik, kas reaktiivlennukis lendab üle ookeani hävitava keemiatehase juht või rahvusvahelise looduskaitsekongressi delegaat. Tähtsust omab vaid selle lennuki ja selle lennu põhjustatud koormus loodusvaradele ja biosfääri ahenemine. On täiesti ükskõik, kas metsa langetab ja paneb tööstuspuu hukatusliku ringluse maailmamajanduses käima moslem, jehoovatunnistaja või luterlane või saadab selle mõrtsukatöö korda kõhklematu majanduskasvumetslane või vabandav, oma teo tagajärgedest teadlik loodusesõber. Puu langeb ühtviisi ja läheb atmosfääri, maad ja meresid saastama.” (lk 74)
“Tuleb näha hävingu tervikut, liita üksiknähtused. Küsimus ei ole ühes või mitmes elatusvahendis, tööstusharus, Pori mäekeemia- ega Šveitsi ravimitehases Reini ülemjooksul ega mitte tuhandeski tehases, ei õhusaastes ega tuumaelektrijaamas. Maakera hävitaja, mere ja maa hukutaja on kogu inimtoimingute ulatus – põllumajandus, metsamajandus, tööstus, liiklus, ehitamine, kaubandus, turism, kultuur ja harrastused, kõik üheskoos. Kohalik koormatus on ebaoluline, oluline on hajakoormatus. Oluline on tohutult ülisuure rahvastiku tohutult ülikõrge materiaalne elatustase, tohutult üliefektiivne majanduselu pisitillukesel, loodusvarade poolest vaesel planeedil.” (lk 82)
“Meenutatagu siiski, mida ehitamine tähendab. Ka kõige hullema mürgituse ja saastumise aladel säilib osa, üldiselt üsna suur osa elu, aga ehitus ja asfalt kustutavad toodangu ja lagundamise, ainevahetuse, elu totaalselt.” (lk 88)
“Järgmisel matkal sõitsin läbi maailma kõige purukspommitatumast linnast Dresdenist. See oli õudustäratavalt inetu ja räpane, täistuubitud, tossutav ja saastav pesa, kust esimene spontaanne mulje oli, et uus taeva kaitsesüst ei teeks paha. Kes igatseb teises maailmasõjas langenuid? Kes igatseb Stalini 20 miljonit hukatut, kes Hitleri kuut miljonit juuti? Iisrael pulbitseb kitsikusest üle, Väike-Aasias võistleb liigne rahvastik ruutmeetrite pärast. Kõikjal maailma on linnad ammuilma üles ehitatud ja pilgeni inimestega täidetud, kirikud ja mälestusmärgid restaureeritud, et happevihmadel oleks, mida söövitada. Kes igatseb maailmasõjas tapetute kasutamata jäänud paljunemispotentsiaali? Kas maailmas on praegu puudus sajast miljonist inimesest? Kas on puudus raamatutest, lauludest, filmidest, portselankoerakestest, vaasidest? Kas miljard emaarmastust ja miljard kullakallist hõbejuukselist vanaema on liiga vähe?” (lk 94)
“Inimesele iseloomulik liigikaaslaste massimõrvamine sõjainstitutsiooni raames kätkeks teretulnud populatsiooni regulatsiooni mehhanismi seemet, kui seda ei oleks saatuslikult tühistatud sellega, et noored emased ei osale sõjas – mitte üheski kultuuris. Sestap puudutab isegi suur rahvastikuhäving ainult isaseid isendeid ja mõjub väga lühiajaliselt – ainult ühe põlvkonna. Järgmine põlvkond on juba täiearvuline, tänu suurte vanuserühmade loodusseadusele koguni ülisuur, sest kõik emased viljastatakse kindla peale ka õige väikese isaste hulga jõul. Kuigi sõdade areng on olnud hüplev, on see ometi olnud negatiivne: varasematel aegadel oli rohkem selliseid sõdu, mis pühkisid minema ka mõnevõrra tsiviilrahvastikku. Tragikoomiline saatuslikkus jätkub selles, et just siis, kui sõjainstitutsioon näis Teise maailmasõja tsiviilelanikkonna pommituste eeskujul suutvat tabada tõeliselt märkimisväärset osa viljakatest emastest, arenes sõjatehnoloogia nõnda, et laiaulatuslikud, demograafiliselt märkimisväärsed sõjad muutusid võimatuks.” (lk 95)
“Me peame mõistma, et ainus kategooria maakeral, mida on liiga, on inimene. Inimmasside kõrval on loodusvaradest, mateeriast, kaubast kisendav puudus, ja kõige selle vormimiseks, transportimiseks ja jaotamiseks vajalik energia tekitab suuri kahjustusi. Tuleb meeles pidada, et sellistes õnnetustes nagu maavärinad, tulekahjud, laevahukud, liiklusõnnetused on ainelised kahjustused katastroofilised, inimohvrid jällegi tasakaalustavad bilanssi.” (lk 116)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar