Birk Rohelend – Mu sõraline sõber (2009)

ETV luuleminutid on igati toredalt teleka ees veedetud aeg, ja nähes järjekordset kaunist neidist seal esinemas, tärkab minul küll huvi raamatute lugemiseks. Nii sattusingi sellise huvitava tekstini.

Seda võiks vist nimetada ülbeks proosaks, igatahes raamatu algul mõtlesin paaril korral nii. Tegemist siis 33. aastase Karli tagasivaatega oma elule. Reklaamifirma tegelane, edukate edukas järglane. Naisautori kirjutatud traditsiooniliselt macholik tekst, mis paneb mõtlema, et kas tegemist on paroodiaga või “Ameerika psühho” maavillase variandiga või millegi kolmandaga jne; ei tea, senini ei oskaks rasvase näpuga ühele kindlale variandile vajutada. Või hoopis kibe satiir kõrgeltarenenud kontoriinimeste kultuurist? (See pole raamatuga seotud – iseenesest mind ärritab, et kui üleüldises plaanis räägitakse keskmisest tööinimesest, siis see kuvand on kontoriinimene – keskmine inimene töötab arvuti taga ja juulis me kõik puhkame ja kehade kängumine on põhjustatud laua taga istumisest. No mida kuradit, kas on siis täiesti ära unustatud inimesed, kes töötavad välitingimustes või teenindajad või suisa tehaseinimesed? Ei, meediakuvand on ikka mingi kontorirott.)

“Teiste inimeste elulugude puhul häirib mind alati kõige rohkem see, et kõik on kuradi loogiline. Et alguses on kõik nii ja edasi naa, ja et mis lõpuks saab, võib juba sissejuhatavate lausete järgi aimata.” (lk 51)

Raamatus endas otsest tegevust ei toimugi, käib üks pidev mineviku meenutamine ja laiamine. Mina ja ema ja isa ja tibid ja lollid. Lisaks autoril huvitav peenisetunnetus ja vagiinakriitika. Kõik on jutustajale vastik, jäle ja kole (v.a. ta enda keha). Järjekordne teoreem sellest, kuidas õnnetu lapsepõlv keerab inimesi tuksi, koduvägivald ja mittevanemlikud vanemad. Selline ühetaoline ülbe voog muutub pikkamisi lämmatavaks, ootaks nagu actioni (sõraline sõber!), aga ei, käib ruutrumba Erose ja Thanatose saatel. Ühesõnaga, poole raamatuga sai nagu jutustaja olemus selgeks, edasi muutus pisitasa tüütavaks. Kui mälu ei peta, siis Karli sugused võiks olla chaneldiori raamatus ülemuseks (aga ei mäleta täpselt). Ma ei saa aru, mis kummiga seksimisel (lk 94) viga on, miks sellest mingi paganama üleilmne eksistentsiaalne probleem on tehtud (see ei ole raamatuga seotud küsimus, lihtsalt ühe episoodi lugemisel torkas pähe). Raamatu lõpuks saab viimaks pihta, millest selline minevikulisus; omamoodi ootamatu lahendus, suisa vanainimeselik. Ja ma muudkui ootasin ühe põneva nüüdisvärgi puhkemist, aga võta näpust. Pluss!

“Ma pole näinud ühtegi filmi, lugenud ühtegi raamatut ega mänginud ühtegi arvutimängu, mis oleks minus tekitanud pooltki seda viha, mida tekitavad pärisinimesed – just need inimesed, kellega ma igapäevaselt kohtun.” (lk 56)

Tegemist on siis noore inimese kirjutatud tekstiga. Rohelend on kindlakäeline kirjutaja, sellise negatiivsuse lugemine pole just lihtne tegevus (või noh, tegelikult on, aga pole just meeltülendav). Kui järgmine raamat pole mingi noortekas, siis täitsa loeks. Ahjaa, visuaalne külg (tekstil siis!) on normaalne, vahel ülepakutud, vahel tabav.

lugemissoovitus
vint
nädala autor
metslilled
librarian cat
ekspress
mmx
mae
i kill ah