Indrek Hargla – Frenchi ja Koulu reisid (2009)

Võib tunnistada, et tegemist ühe viimase aja oodatuma raamatuga, mida soov lugeda (enamasti on raamatuvalik juhuslikest hetketujudest ajendatud). Tagakaane definitsiooni järgi olen hinnanud F&K lugusid kui “humoorikaid kelmiromaane” ning kolmandat osa alustades lootsin taas igati heas mõttes meelelahutust kogeda. Ja – raamat algaski igati vahvalt, kuni Tarbatust lahkumiseni võiks tekst sobida lugemiseks igale eestlasele, tänuväärne ja vabastav naer sel sitasel masuajal. Heinategu forever ja segasaunad massidesse. Hargla laksatused kõrgkultuurinähtustele on klišeelikud, aga naljakad.

““French, palun, kas sa serveeriksid mulle midagi kerget?” palus Imbi järgmiseks. “Dirižaablite peal toidetakse viimasel ajal nii halvasti... Ainult mingid võileivad ja salatid. Midagi lihtsat ja kerget oleksin ma palunud, kapsaid ja seapraadi ja mugulaid või midagi...”” (lk 95)

Noh, Euroopasse minnes ja olles algab tõsisem tegevus, taaskohtumine nii mõnegi vana vaenlasega ja üksteise ülemängimised. Nii paksu raamatu puhul on alati küsitav, kas tekst on läbivalt piisavalt pinges või tõusvalt huvitav. Ei ole, tinglikult saaks teksti jagada kaheks romaaniks: nö Brocki afäär, mida ilustab Koulu ja Frenchi ja Nelli ja Imbi omavaheline neliksäristamine ja lisasäristamine kurjade jõududega, ühesõnaga – elu pulbitseb ning nalja ja intriige igale sõrmele (ehk siis tavapärane F&K möll). Brocki afääri lõppedes tekkis vähemalt mul selge pingelangus, ja ütleme et alates 18. peatükist algas teine romaan, nö Kibuse afäär, ehk siis Frenchi egotripp Imbi saatel.

Et teises pooles on Koulu ja Nelli enamjaolt kaugel taustal, siis see võtab särtsu ära, Frenchikesksus on ehk liialt üheplaaniline või tasakaalustamata (vt baasist Must Kassi arvustust); ning Imbi jääb raamatu jooksul ühtviisi labaseks ja see muutub pisut tüütavaks, kaua võib lugeda sellest võrgutusvalmidusest. Reis Antibes'i (23.-24. peatükk) on oma põhjalikkuses ja kõrvalekaldes natuke ballastiks (idee järgi pidi sinna kibekiirelt kihutama, aga pigem kestnuks reis mõned nädalad kõigi oma lühemate petuskeemide teostamiseks – või sain tõesti valesti aru?). Raamatu lõpupoole Antibes'st lahkudes saab Maavalla viisik taas kokku ja särts enamvähem taastub, lisaks Harglalt tore katse nii mõndagi eelnevat vussi keerata (oh, Almeida), liinid jooksevad kokku ning saavad hea või halva lahenduse. Romaani lõppedes jäi ehk kaks otsa tulevasteks raamatuteks, love will tear us apart, kuidas siis muidu.

“Ma ootasin ja süütasin sigareti ja mõtlesin sellisele eksistentsialistlikule küsimusele, et miks on tänapäeval ühel orjal nii raske leida peremeest, kes oleks korraga nii ekspert paljaste blondiinide piilumise kui ka maailma alustalasid raputava arbumise alal.” (lk 526-527)

Vabatahtliku orja vaatepunkt on teadagi huvitav, et noh, tegelane vaatlebki end kui orja, kui palju sellest ikka tänapäeval lahedalt lugeda saab (eks see pisut s/m ole, kasvõi suhtes Nelliga). Igatahes, tekkis igati soov kaks eelmist raamatut üle lugeda, et kui selgesti on näha selle raamatu juuri varasemates tekstides (kas on olemas raamatutest eraldi lühilugusid?). Hmm, Vitalia... paneb kukalt kratsima, natuke nagu võõrkeha, liiga erandlik või jumalik teiste tegelaste seas, justkui mõni de Linti mütotegelane; paneb tõesti mõtlema, kas eelmistes osades samuti midagi sellist eksisteeris. “Kadunud sõrmuse” (lk 467-468) ja mõnest teisest trikist sai vist hiljuti loetud mõnest Zelazny raamatust[Gaiman hoopiski, nagu teavitab kommentaator Tiina], kui nüüd mälu ei peta (või tegemist lihtsalt universaalsete võtetega?). Loodetavasti järgmises osas saab teada, mis Mõmmmäe kutist lõpuks sai, teisitimõtlejate vangistamine pole teatavasti kena.

“Vitalia sasis Nellil siis kõrvade juurest kinni ja tiris ta kivi taha. Ma ei ole kindel, kuidas kirjeldada neid hääli, kui keegi end libahundist tavaliseks tüdrukuks tagasi pöörab, erootiliseks neid just otseselt nimetada ei saa, aga päriselt ebahuvitavateks ka mitte. Kindlalt saab väita ainult seda, et ma poleks tahtnud seda pealt näha. Kui Nell kivi tagant nähtavale ilmus, üritas ta teha kõik, et näha välja täiesti tavalisena, nagu poleks midagi erilist juhtunud, ja ta üritas ka tähele panemata jätta minu ja Leibo vaidluse selle üle, kas loomadel on kombeks oma ülimat kiindumust väljendada keelega lakkumise abil või mitte.” (lk 600)

Kokkuvõtteks, mõnus lugemisvara.

baas
bukahoolik
need read
õhtuleht
ekspress
sex, drugs and great books
läbikäigu k