“Voodil lamas kardinal. Ta oli väga kaame ja väga surnud, kuid tuba oli tühi.” (lk 179)Vatikan on alati midagi tänuväärset, mille abil tore põnevikku ehitada, toimugu tegevus siis tänapäevas või minevikus. Seekordne surmapillerkaar toimub Vatikanis endas ja tegevuse üha hämaramaks kiskumine on teadagi tiine vandenõuteooriate esilepondumiseks. Tekst püüab igati võikaid kujutlusi lugejale pakkuda, nii toimub eriti karm lihunikutöö kardinalide rümpade ja silmnägudega, ja muidugi piniseb häirivalt taustal kirikutegelaste sooritatud lastepilastamised (mitte küll nende kardinalide poolt, kes roogitud said). Raamatu lõpp on selline, et paneb iga paadunud vandenõuhuvilise mõtlikult “mnjah” pomisema. Ühesõnaga, autor tahab igati loetav kirjanik olla, ja noh, selline see meelelahutus on. Ja vähemalt pole tegemist angloameerika tootega.
Tore, et tegelased on kolmekümnendates või vanemad (milline elukogemus!). Et peategelane on 34-aastane politseiuurija Paola (noh, ausalt öeldes ongi tema põhitegelastest ainsana kolmekümnendates, muud ikka hilisemad aastakäigud), kes on vallaline, siis vahepeal hakkavad praksuma suisa kireleegikesed ning moodustub nõrk armunelinurk. Ehk järgmises raamatus leiab Paola mõne vabama mehe, kes ta kohvikeetmisoskust suudaks kiita.
Moraal on lihtne – käige minu sõnade, mitte tegude järgi, vist. Ja ärge jumala eest pühakodades vähekäidavates nurgatagustes ringi konnake.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar