Kuidagi kergekäeliselt hõreneb üheksast printsist rida – eelmises osas sai eepiliselt otsa Eric, seekord raamatu algul suvaliselt Caine; niipalju siis mitmesaja aastasest elukogemusest. Einoh, seekordne intriigitsemine on igati põnev – pluss on see, et toimub lühikese aja jooksul nö kinnises ruumis, nagu teatrietendus. Pole mingit armeedega jamamist ega muud müütilist tralli. Brandi tagasitulek ja jutustus lööb intriigide sasipuntra veelgi enam sassi – pagana mõnus (tekib tahtmine avaraamatut uue pilguga lugeda). Ning seejärel keerab viimaseks paarikümneks leheküljeks tekst selliseks poolikuks või lahjaks lurriks – et tuleb edasi neljandat raamatut lugeda.“On teooria, et nagunii vaatad sa inimest hoolega ainult esimest korda nähes, teda hiljem ära tundes kasutad aga nii-öelda kiirkirjas tehtud märkmeid. See võib tõsi olla, minu aju on küll nii laisk, et ajab üldistuste ja eelarvamustega läbi, kui on vähegi võimalik tõsisemat tööd vältida.” (lk 82)
Kas see Kohtunikujuveel on midagi sarnast Tolkieni Võimusõrmusega? Veidral kombel on Zelaznyle üpris tähtis, et Corwin on varasemas varjuelus kohtunud ja sõbrustanud Freudiga, ning mitmel juhul püüab selle abil naljatamisi viidata Amberi peresuhetele. Kahju, et printsessid sellised tallalakkujad on. Noh, kokkuvõtlikult võib sedastada, et kolmas raamat on seni parim.
baas
Ohhoo, jäätisetorbikuga kits on tagasi! See kaanepilt on korraga huumori-, kirjastus-, kunsti- ja Varraku-klassika... Aga "Osa III" on selgelt sarja parim.
VastaKustuta