14 märts, 2010

Italo Calvino – Palomar


See siin on veidi mõtlikum Calvino, kui see pöörane jutuvestja, keda näiteks „Olematus rüütlis“ kohtame. Nimitegelane Palomar – kodanik moodsas iidses Rooma linnas, mida altpoolt lagundavad maa-alused rotikarjad ja ülalt kaltsaksulelised tuvid (49) – tegeleb siin maailmas uudistamise ja mõtisklemisega. Eesmärgiga elada maailmaga toredas kooskõlas. Palomari tegevused ja mõtisklused jagunevad põhimõtteliselt kolmeks: (a) vaatlemine, kirjeldamine, visuaalne taju jms; (b) pisiseikade ja nähtuste antropoloogilised mõtestamised; (c) „mina“ ja oleva suhestamine, metafüüsilised avastuskäigud. Väidetavalt kombineeritakse sellist kirjeldavat, jutustavat ja mõtisklevat alget ka läbi kogu raamatu struktuuri (raamat jaguneb kolmeks osaks, mis jagunevad kolmeks, mis omakorda jagunevad kolmeks).

Ega ma lugedes seda kombinatoorset printsiipi ära ei tabanud ja ega sellest ka midagi väga ei olnud. Kahtlustasin küll mingit kombinatoorikat, aga milles asi, selgus hiljem lisainfot otsides. Esimene mulje oligi, et lihtsalt on kimp argiseid situatsioone ja nähtusi, mida siis mõtestatakse. Antakse näiteks lihapoe argisele külastusele sügavam perspektiiv ajaloolise, antropoloogilise, poeetilise tõlgendusega. Kõike seda uitleva introvertsusega, samas siiski täie täpsuse, võluva spekulatiivsuse, tähelepanelikkuse ja tibakese eneseirooniaga: „Ta küsib endalt, kas tema kirg maiuspalade järele pole mitte eelkõige vaimne, esteetiline, sümboolne. Kuitahes siiralt ta ka ei armastaks tarrendeid, ei armasta võibolla tarrendid teda. Nad tunnevad, et tema pilk muudab iga roa tsivilisatsiooni ajaloo ürikuks, muuseumieksponaadiks.“ (65)

Huvitav on nimitegelane selles loos. Ühelt poolt oleks tegu nagu omamoodi arenguromaaniga. Signore Palomaril on plaan, kuidas maailma eneseteadlikult tunnetada ja maailmas hakkama saada. Ja loo jooksul näeme justkui tema plaani modifitseerumise kulgu ja arenemist; äpardusi, kõhklusi, maailmaga tülli minekut jms. Ehk siis näeme justkui Palomari nö muutumist. Kõik see ei toimu aga mingis psühholoogilises võtmes, kogu lugu ei toimu tavapärases inimeste maailmas, suhetes. Ja ka ajajoon pole üldse oluline – et näiteks millal täpselt mingi seisukohamuutus toimus. Pole sündmustikku, milles muutused aset leiaks, iseloomud põrkuksid ja avalduda saaks. Palomar vaatab ja mõtiskleb ja lugeja justkui jälgib mõtte kulgu ja arengut Palomari peas, mitte Palomari ennast. Tegelase asemel võib näha pigem erinevate vaatamis- ja mõtlemisviiside kataloogi metoodilist lahtirullimist.

Esimeseks tutvuseks Calvinoga seda raamatut ei soovitaks, hoogsat tegevust ja uskumatuid kujundeid vms, mida ise Calvino juures hindan, siin ei ole – aga samas on ta lõbus skepsis ja iroonia essentsina siin täiesti olemas. Allpool mõned iseloomulikud tekstikatked. Lugege ikka raamatut ka, tervikuna üsna muhe ja omapärane lugemine.

***

Kui Palomar lõpuks taipas, kui umbkaudsed ja hõlpsasti ekslikuks osutuvad on mõõdupuud selles maailmas, kus ta oli lootnud leida täpsust ja üleüldisi tõekspidamisi, tõmbus ta aegamööda tagasi, et kujundada endale suhet maailmaga, mis seisneb vaid nähtavate vormide vaatlemises; kuid selleks ajaks oli ta juba niisugune, nagu ta tegelikult on: tema seos asjadega oli jäänud nõrgaks ja ebapüsivaks nagu inimestel, kes näivad alati pingsalt mõtlevat millelegi muule, seda muud pole aga olemas. /---/ Üksnes pärast asjade pealispinna tundmaõppimist,“ teeb ta järelduse, „võib asuda uurima seda, mis asub sügavamal. Asjade pealispind on aga ammendamatu.“ (50, 52)

Üha jälgides jooksvaid kaelkirjakuid, täheldab härra Palomar teatud keerukat harmooniat, mis tolles ebaühtlases trampimises valitseb; sisemist kooskõla, mis ühendab omavahel kõige silmatorkavamadki anatoomilised ebakõlad; loomulikku graatsiat, mis paistab välja neist kohmakaist liigutusist. /---/ miks talle meeldivad just kaelkirjakud? Võibolla sellepärast, et maailm tema ümber liigub disharmoonias, tema aga püüab kogu aeg leida selles mingit mustrit, mingit pidepunkti. Võibolla sellepärast, et ta tunneb, justkui tõukaksid tema enda kulgemist tagant hüppelised mõtteliigutused, millel ei näi üksteisega vähimatki pistmist olevat ja mida on üha raskem sobitada sisemise kooskõla mistahes mustrisse. (74)

Tegelikult ei tahakski ta niivõrd oma tõde kuulutada kui esitada küsimusi, aga ta mõistab, et mitte keegi ei taha oma mõttekäigust loobuda, vastamaks küsimustele, mis pärinevad teisest mõttekäigust, ning sunnivad samu asju teiste sõnadega uuesti läbi mõtlema, jõudes võibolla võõrale pinnale, kaugele ohututest radadest. (95)

Definitsiooni järgi on mudel midagi sellist, milles ei tule mitte midagi muuta, mis töötab täiuslikult; samal ajal teame hästi, et tegelikkus ei tööta korralikult ja logiseb igast kandist; järelikult ei jää muud üle, kui sundida sel, kas hea või halvaga, võtma mudeli kuju. /---/ Palomar, kes jõududest ja vastasjõududest ootab alati halvimat, jõudis lõpuks veendumusele, et tegelikult loeb üksnes see, mis juhtub nendest jõududest hoolimata: kuju, mille võtab ühiskond aegamööda, vaikselt, anonüümselt inimeste harjumustes, nende mõtte- ja käitumisviisides, nende väärtushinnanguis. (98-99)

Tavaliselt mõeldakse, et mina on keegi, kes silmadest välja piilub, nagu nõjatuks ta aknalauale ja vaataks sealt enda ees kogu oma mõõtmatuses laiuvat maailma. /---/ Või kui oletada, et maailm on nii siin- kui ka sealpool akent, siis pole mina äkki muu kui aken, mille läbi maailm vaatab maailma. Vaatamaks iseennast vajab maailm härra Palomari silmi (ja prille). (102)

Palomar, kes ennast ei armasta, on alati hoidunud sattumast silmitsi iseendaga; seepärast eelistaski ka pageda galaktikatesse; nüüd saab ta aru, et alustama oleks pidanud seesmise rahu otsimisest: universum saab võibolla niigi hakkama, tema igatahes mitte. /---/ Viimaks suudab ta pilgu iseenda sisse suunata. Mida ta seal näeb? Kas tundub tema sisemaailm talle helendava spiraali rahuliku ja mõõtmatu keerlemisena? (106-107)

Inimesele, kes tahab õppida olema surnud, ongi see kõige raskem samm: panna end uskuma, et tema elu on suletud tervik, kõik ainult minevik, millele ei saa enam midagi juurde lisada ega sisse viia perspektiivimuutusi üksikute osade vahelistes suhetes. (111)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar