21 märts, 2010

William Beckford – Lugu kaliif Vathekist (2006)

Omamoodi põnev lugeda tõlkeraamatut, mille originaali ilmumisaastat pole ära märgitud, kuidas suhtuda teksti vanamoelisusse, on see poos või võte vms – kui poliitiliselt korrektne tuleks hinnangutega olla. Tegevus leiab aset ennemuistsetel aegadel Iraagi aladel, ja räägib tõsise ja kurja loo sellest, kuidas kaliif Vathak võimuhullusest saatanakummardajaks siirdus. Nüüd vist tasapisi mõistan, milline fantasy suurt ei istu. Päris shakespeare'lik draama kirest ja võimust, positiivseid tegelasi siin suurt ei leidu. Samas tuleb tunnistada, et tekstis edasi antud idamaine külluslikkus on päris muljetavaldav. Kui algul meenutas lugu pisut Crichtonit, siis lõpupoole hakkab tekst päris hughartlik tunduma.

“Dervišid vaatasid seda õudust liikumatult pealt ja hakkasid lõpuks nutma, kuid see kõlas nii kohutavalt, et Vathek käskis eunuhhidel nad tema juurest minema peksta. Seejärel laskus ta Nouronihariga kandetoolist maha ning koos sammusid nad aasale ja lõbustasid end lillede noppimise ning üksteise meelitamisega. Kuid mesilased, kes olid vankumatud moslemid, pidasid oma kohuseks kätte maksta isandate solvamise eest ja kogunesid nii innukalt seda täide viima, et kaliif ja Nouronihar leidsid rõõmuga üles nende jaoks püstitatud telgi.” (lk 88)

Ohhoo, ulmekirjanduse baasist selgub, et tegemist hoopis vana tekstiga. Respekt! Oleks varem teadnud, lugenuks kohe naudinguga. Pisut kahju.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar