Henry Hobhouse – Kuus taime, mis muutsid maailma (2004)

Kõiges on süüdi hiniin, mis aitas eurooplastel jõuda suhkru ja muu sõltuvussaastani. Hiniin aitas malaaria vastu ja seetõttu said eurooplased troopikaaladel ja mujal oma visiooni valgenahkade tsivilisatsioonist levitada (ja ühtlasi teisi malaaria käes kannatajaid – nt India, Hiina – orjusse ravida). Saadi ohtralt kulda ja hõbedat ja teed ja suhkrut ja kohvi ja kartulit ja puuvilla ja muidu põnevaid narkootikume. Hobhouse'i järgi võinuks hiniin avastamata jääda ja see aidanuks populatsiooni reguleerida ja lasta ellujäänutel suhteliselt, hmm, talutavalt elada.

“Potentsiaalses malaariapiirkonnas järgneb ülerahvastatusele kiiresti palaviku-alatoitluse-letargia nõiaring, ning kuigi see kõlab julmalt, peab ütlema, et see on sama loomulik rahvastikukontrolli meetod, kui hootiste põudadega piirkonnas on näljahäda. Teotahteline ja ettevõtlik renessansiaegne valitseja võinuks võtta kasutusele või taaskasutusele vee ärajuhtimise ja parandada hügieeni ning muuta paiga majanduslikult elujõuliseks ja poliitiliselt mõjukaks. Sellele oleks järgnenud ülerahvastatusest põhjustatud hukatus ja kordunud allakäik.” (lk 25)

Polegi varem endale teadvustanud, et suhkrusõltuvus sama hull kui nikotiin-alkohol-narkootikumid. Lugedes tundus suhkrusõltuvus nii kole, et otsustasin maiustuste jms asemel kartulikrõpse krõbistada. 2,5 päeva suutsin suhruta olla kuni lõpuks kohvikus lisasin automaatselt lusikatäie kohvile (peale seda liigutust vandusin mõttes). Aga peale seda taas “puhas” (kuigi mõtteid täidavad kujutelmad magusa tarbimisest).

Paar sõna raamatust. Hea ülevaade viimase 500 aasta ajaloost, tõsi küll, Euroopa vaatepunktist, mis tugeva briti hõnguga. Autori inglaslik vaatepunkt, lähtumine eelkõige Briti koloniaalimpeeriumist ning kuningriigi arengutest ja kitsaskohtadest. Igatahes Iirimaa ajalooline taak ja tänapäev sai natuke selgemaks. Ja raamatus muidugi ohtralt orjusest ja muude mitteeuroopalike tsivilisatsioonide kohtlemisest. Omamoodi armas oli lugeda Hobhouse'i siirast muret teejoomise allakäigu pärast (lk 162-165), tõsi see on, teekotikestega jahmerdamine on piinlik.