Pinge kruttimine esimestest lausetest peale, vihjatakse eiteamillele ja ometi ei öelda midagi selget. Lugejana käid kui kass ümber pudru, sibulat kooritakse ja õõvastatakse, vihjed kõiksugu teispoolsuse jälkustele ning muidugi 18. ja 20. sajandi eluolu.Olen fantaasiavaene mats, aga selline maneristlik üleloomulike jõududega jändamine ei paku siiski pinget või huvi (mis ei tähenda, et ei saaks aru, miks lugejaid selline tekst lummab; lihtsalt pole õuduskirjanduse fänn) – kui pole muidugi tegemist selliste mänguliste tekstidega nagu de Lint, Powers, Hughart või Gaiman; nende kõrval tundub Lovecrafti romaan küll kuiva tekstina – igati huvitavalt teostatud, aga jätab külmaks. Parem lugege ulmekirjanduse baasi muljendusi, arukam kui siinne postitus.
“Aga Marinus Bicknell Willett kahetses, et ta uuesti vaatas. Kuigi ta oli kirurg ja lahkamistubade veteran, pole ta pärast seda enam endine. On raske seletada, kuidas vaid üksainus pilk käegakatsutavalt ja mõõdetavalt olemasolevale olendile võib niimoodi meest raputada ja muuta. Me võime vaid oletada, et teatud piirjoontes ja olendeis on sümboolsuse jõudu ja sisendusvõimet, mis mõjub tundliku mõtleja arusaamadele hirmuäratavalt ja sosistab jubedaid vihjeid hämaratele kosmilistele suhetele ja nimetutele reaalsustele tavaarusaama kaitsvate illusioonide taga. Selle teise silmapilgu jooksul nägi Willett sellist kuju või isikut, et mõne järgneva hetke jooksul muutus ta kahtlemata sama märatsevaks hulluks kui ükskõik milline doktor Waite'i erahaigla patsient.” (lk 113)
baas
need read
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar