Stasys Kašauskas – Meie, Aadama lapsed (1985)

Näide siis nõukogude leedu huumorist või irooniast, vist. Juba mõnda aega mõelnud lõunanaabrite kirjandusi lugeda, aga kättesattunud raamatud pole kutsunud edasi lugema. Nüüd siis poolvägisi läbinärimine, omamoodi põnev on lugeda teksti, kus jutt jookseb ja samas akommunikatiivne, ei saa täpselt aru, millele viidatakse. Alkoholism ja bürokraatia ja asjadekultus ja mis kõik veel on paha, ja edasi? Ju siis olin ikkagi toona liiga noor, et kogu seda nõukogude eluolu tulevärki praegu endale adekvaatselt lahti mõtestada. Ja võibolla suisa tegu varjatud dissidentlusega! Ei tea.

Raamat defitsiidist – kaupade defitsiit, materjalide defitsiit, hingede defitsiit, süsteemi defitsiit. Muidugi on osa defitsiidist üldinimlik või õigemini tuttav praegusel ajalgi. Päris omapärane jutuke (lk 26-31) sellest, kuidas toonased leedulannad võõramaalastega abielluvad ja milline probleem see autorile tollal oli – mida ta nüüd tunneks? Kašauskas on vist päris sapine või liialt didaktiline, see teeb kirjutatu pisut eemaletõukavaks, selline sunduslik nö kommete komöödia. Ehk oli Nõukogude Leedule eriomane, et päris palju viidatakse kõiksugu kristlikule atribuutikale.

Kokkuvõttes jabur lugemiskogemus.