11 mai, 2010

Frank Schätzing – Parv 1 (2008)

Kuna see raamat oli vist üks 2008. a. paremaid lugemiselamusi (viis, kuidas esimese raamatu tekst lõppeb, võiks ühtlasi olla iseenesest romaani väga hea lõpp – totaalne häving ja küllaldaselt lahtisi otsi – no kas lugejal poleks hea edasi endamisi kujutelmadega meeliskleda?) ja kuna lõpuks on ilmunud romaani teise osa, siis mõtlesin enne selle lugemist mälu värskendada (üleüldse tuleks hakata vist ülelugema loteriieelsel ajal loetut, sest mälu on nagu on).

(Kes küll õpetaks selgelt väljendumist.)

Vahel on saksalik põhjalikkus päris mõnus, teooriate ja kirjelduste tulevärk on muljetavaldav, aga igati loetav. Merebioloogia puhul ei tea, kui palju autor fantaseerib, aga igal juhul avaneb põnev maailm (selge see, et kalu jms ei tohiks süüa). Kui nüüd õieti aru sain, siis asuvad raamatus senitundmatud looduslikud olendid rünnakule inimtegevuse vastu ja seetõttu mingid müstilised helenduvad kogumid tunduvad veeolendeid hullutavat (no peab ikka teist osa lugema), värisevad laevad ja lagunevad ookeanid, uurimata veemaailm on... uurimata. Autor on isegi pisut ilukirjanduslik, mida muidu selliste tehnopõnevike puhul ei eeldakski, mõnigi tegelane pole üheplaaniline.

Viis, kuidas raamatu lõpuosas tegelasi hävineb, paneb muidugi mõtlema, et kes siis teises osas eurooplastest järel on – ja kas äkki toimus mõni imeline pääsemine või kloonimine. Kas saab olla midagi põnevamat kui “it's the end of the world as we know it (and i feel fine?)”? Peale nii hiilgavat esimest osa on muidugi suur kahtlus, et teine osa lörtsib praeguse hea mulje ära – pole lihtsalt võimalik nii head taset lõputult hoida (aga see kahtlus näris pidevalt ka Simmonsi puhul ja ometi olid nood tellised lõpuni vinged).

Lõputult ei saa kiidulaulu siristada ja selle põhjuseks on tõlke näpukarohkus. Ja huvitavad väljendid nagu pallast või batareid või effekt.

Kõik need sündmused olid laevasõidule ja offshore-tööstusele nagu kehastunud luupainaja. See, mis tollel pärastlõunal Põhjamerel aset leidis, oli igal juhul rohkem kui erandlik tõeks saanud õudusunenägu.
See oli apokalüpsis.
” (lk 482)

ekspress
baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar