01 mai, 2010

Ian McDonald – Solomon Gursky päevad (2002)

“Möödunud armastused. Kui palju elusid, kui palju maailmu, kui palju kujusid ja kehasid, kui palju armastusi. Nad olid eksinud, nemad tookord alguses, kes ütlesid, et armastus ei ela surma üle. Tema oli eksinud. Igavik oli see, mis tappis armastuse. Armastus oli miski, mida mõõdetakse inimeluigades. Surematus andis sellele piisavalt aega ja ruumi, et muutuda, saada millekski, mis oli enam kui armastus või sellest ohtlikult erinev. Miski ei jäänud kestma. Miski ei saanud kestma jääda. Surematus oli lõputu muutumine.”
(lk 126)

Raamat kui pisut minimõõtkavas “Accelerando”, ainult et kõvasti hoogsam. Ehk siis tulevikunägemus, mis võiks ulatuda miljonite aastate taha, märksõnaks on surnust ärkamine ja selletõttu armastuse kaotus ja mutantide aretus on moes (iseasi, mis on mutant millises kontekstis). Teadusliku sõnavara tihe kasutus kirjandustekstis on selline fetiš, mis pole mulle just ligitõmbav. Tore on, et autoril on hea fantaasia ja tugev nägemus, aga see jääb kaugeks; mõneti nagu lööksõnade kirjandus, visandatakse kiirelt pööraselt arenenud eluvorme ja mida kõike veel. Aktiivse kaasamõtlemise tekst, tegevus ja uued olud vahetuvad mühinal, pole just aega olukorraga tutvuda (mõneti nagu unenäoloogika, eksole). Autor kui jumal, kuratlik rõõm uusi maailmu luua ja siis hävitada (no ikka sõna otseses mõttes, iga “päev” algab uue, ee, taevakeha või, ee, tähe lõpu ootusega).

baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar