06 mai, 2010

Jelena Rževskaja – Sõjaväetõlgi märkmed (2010)

Üldiselt mälestusteraamatuid ei loe, aga noh, seekord siis sedapsi. Autor siis nõukogude sõjaväetõlk, kes liikus sõjaväega Moskva alt Berliini. Tinglikult võttes jagunevad sõjaaja mälestused kolmeks perioodiks – Rževi lahingud, Poola aeg ning Berliini vallutamine ja järgnev okupatsioon. Raamatu alguses ja lõpus on 2006. aastal salvestatud jutuajamised lapselapsega, mis mõneti kordavad ja selgitavad esitatud mälestusi. Ma ei tea, seda raamatut võib vist nimetada inimlikuks vaatepunktiks sõja(olukorra)le, üheaegselt sündmuste keskel ja samas sellest irdumine inimsuse külge. Huvitav on lugeda sõjajärgsest vahetust nõukogude okupatsioonist Saksas (no Poola puhul räägib autor muidugi vabastamisest jne) ning sakslaste vangide ja nõukogude sõjaväelaste jms elude keerdkäikudest peale sõda. Kummaline ja pisut südantlõhestav on lugu poola prostituudi ja belgia töölise armastusest (lk 106-108, 122), Barbara Cartland võinuks sellest romaani kirjutada.

See, et pea pool raamatut pühendatud Hitleri enesetapule ja sellele järgnenud trallile, on nagu igav, et noh, kaua võib (aga siin pigem küsimus, et ennast see värk ei huvita). Omaette ooper on jälgida seda, kas autor oma mälestustes pöörab tähelepanu nõukogude poole sõjakuritegudele ja puhastusaktsioonidele. Alles Berliini puhul märgib autor sõdurite riisumistest ja purjutamistest, aga kohalike puhul mainib paaril korral, et saksa naised olid “hirmunud” (raamatus “Ivani sõda” on huvitavalt välja toodud, kuidas valikuliselt sõda mäletatakse). Lõpus toodud intervjuus autor siiski räägib, millist tülgastust temas äratasid nõukogudelaste vägistamised (lk 337-338).

Raamat pole just raskekahurvägi, aga vaatepunkt on kahtlemata huvitav – vaade nomenklatuurist, mis on siiski inimlik või ka õiglane.

“Saksa Riigipanga kohaliku esinduse hoonest leiti kulda, mida lahkujad polnud jõudnud kaasa võtta. Kogukas sepisnurkadega kirst tassiti teisele korrusele, minu väiksesse tuppa. SS-väelase vormikuube toolileenil ega Hitleri õpetussõnu seinal enam polnud. Olid sohva, laud, tool ja riiul ning sellel tselluloidkutsikas, mida kui elutut olendit siiski ei saanud hitlerismimeelsuses süüdistada.
/-/
Nii et Poznanis magasin ma mitu ööd kullahunniku otsas, kuni Moskvast tuli käsk varandus pitseeritud kottides teatud aadressile saata. Toona usaldati mind ilma pikemata. Pärast sõda, ülikooli lõpetamise järel aga ei võetud mind tükk aega kuhugi tööle, takistuseks oli nn viies punkt. (Ankeedi viiendas punktis küsiti selle täitja rahvust. Kirjutasin sinna, et olen juut.) Siis tuli see sohva mulle meelde.” (lk 138-139)

õhtuleht

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar