17 mai, 2010

Katrin Reimus – Kus tramm ei käi (2008)

Et siis armastusromaan või lihtsalt naistekas. Peale purunenud suhet lahkub kultuuritöötajanna Margot linnast ja peagi armub maakohas ühte tegusasse vallaametnikku, kel nimeks Ragnar. Kirg puhkeb aeglaselt ja väärikalt, mees kui tammekänd võrreldes eelnenud linnavuhvaga (Bert!). Tekstis ei puudu ka sotsiaalsed alatoonid – purjutavad vanemad ja nende kannatavad vanemad. Juhtub häid (jalgpall!) ja halbu (Bert!) hetki, aga tegusa vallaametniku kindel käsi ja kaine meel juhatab Margoti viimaks voodisse. Armas meelelahutus, nalja ja kõike.

Et ma sugugi ei teadnud, mida oodata, olin riietevalikuga päris jännis. “Luusimine” ei tähendanud kindlasti linnarestorani. Ilmselt ei pidanud ma üldse arvestama kusagil sees olemisega. Veidi kõhelnud, võtsin kapist kena ja minu arust ka seksika tumepunase avara dekolteega topi. Siis ajasin jalga kitsad lühikesed rebitud otstega teksad. Natuke küll häiris, et need olid ka Berti arvates minu kõige “isuäratavamad” püksid, kuid Bert ei puutunud ju enam minu ellu. /-/ Meik sai tagasihoidlik ja “looduslähedane”, vaid veidi ripsmetušši ning natuke huuleläiget. Lõpuks võtsin kapist madalad sandaalid ning takseerisin ennast peeglist. Olin täiesti rännuvalmis.” (lk 101) – lühikesed rebitud otstega teksad on üks maitsetumaid naiste riietumisviise. Olen tagasihoidlikult aastaid arvanud.

lääne-virumaa keskraamatukogu
õhtuleht
virtuaalkass
minu tegemised

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar