30 mai, 2010

Lauri Sommer - Kolm yksiklast (2010)

Kui luuletaja proosat või prosaist luulet kirjutama hakkab, siis on ikka selline tunne, et no mida tema sellest teab, jäägu ikka oma liistude juurde, see proosa või luule on pooletoobine (see on muidugi ülimalt lihtsustatud lähenemine, aga pahatihti peab siiski paika, eks?). (Võib muidugi pöidlaid keerutada ning jõuda mõttele, et pahatihti otsivad kirjanduslike ambitsioonidega inimesed end noorukina luulekeeles.) Sommeri puhul on kindel lahterdamine tiba keeruline – on ta luuletaja või muusik või Masingu uurija? Kes langenud proosa eksiteele. (Ja eks me kõik teame, kuidas lahterdamine ärritab.) Väga-väga lõdvalt ta raamatut kolmeks raiudes võiks öelda, et “And” on kui luuletaja, “Sisepiiril” kui muusiku ja “Hilised lemmelehed” kui uurija poolt kirjutatud. Aga tegelikult pole nii, lugude puhul on nii üht kui teist ja kolmandat hõngu (hea küll, Drake'i lugu langeb oma reportaažlikkuses pisut ansamblist välja). Ühesõnaga, siin on proosa oma eri väljendusvõimalustega – mille pärast lugemine võibki olla igavesti tore tegevus.

Kui ma vaid oskaks oma uitmõtete segapudru arusaadavaks teha. Mitte et neid mõtteid suurt oleks.

Juba esimestest lehekülgedest tundub pisut üllatav, et autor väljendub nii palju lühilausetega. Ja “And” puhul jääb mulle arusaamatuks nii mõnigi setu mõiste. Enamasti eestikeelne, vahel setukeelne ning harvem jaguneb lause suisa pooleks: "Keväjädsel aol tull palost tsirguhellü ja sattõ toomõ häiremit, kassid pidasid pulmi, hobused hirnusid koplis, lehm ammus täis udarat ja kanad kõõrusid õhtusel õrrel." (lk 48) – hea, et tegemist pole mõne murde eest võitlejaga, vaid asja võetakse vabalt, nii ehk jookseb vaba olemine. Darja kerkib silme ette naturalistliku otsekohesusega, lihalik naine kujutatuna meesautori poolt. Kui “And” on pingeline ja kuidagi isiklik (vahel seguneb autor ise teksti, lõpuks selgub, et suguluski olemas), siis “Sisepiiril” on hulga lobedam lugemine ja mõneti nagu... kergemeelsem (selles mõttes, et lugu Drake'st ei poe krae vahele, ei leia enamat kui nooruse angsti ja kohanematuse). Naljakas, et tollases kontekstis on John Cale vanake (lk 82), kõigest 6 aastat vanem (või mõtles autor, et Cale juba staar jne?). Põhimõtteliselt võiks lihtlabaselt väita, et Drake'i lugu on hea hoiatus sellest, kui halb on narkootikumide tarbimine. Vist esmakordselt adusin seda mõtet, et enesetapp on tõesti vastikult isekas tegu, hüvastijätukirjad on vaid (endiste) lähedaste piinamine, kas on õigust selliselt teisi häirida. Ühesõnaga, suitsiid kaotab glamuursust. (Teine asi on vist kane'lik ammendumine.) (Jeerum küll, Nirvana fännid võivad tõesti tüütud olla.) “Hilised lemmelehed” - reaalsete inimeste puhul on vist parem unustada, et tegemist... reaalsete inimeste lugudega. Eha hingesuuruskõne (lk 143-146) on pisut ülepakutud, arvan naiivselt. Pole Masingu loomingu ja eluga kursis, et tabada siinseid finesse, autori tekst on muidugi selline, et minusugusel teadmatul on päris raske ree peal püsida. Noored naised kui vananevate meeste energialaks ja tuunimine. Masing jääb ühtviisi tumedaks rünkaks nagu eelnevate eelarvamuste puhul olen arvanud. Raamatu viimased 10 lehekülge on päris vägevad, nö finaali vääriline.

Raamat kui eesti kvaliteetfilm, parajalt depressiivne ja lohutu ja voogav. Mulle tundus pisut ootamatu, et autor (luuletaja-muusik-uurija, kes?) nii palju jutustab, oodanuks nagu rohkem trikitamist loo rääkimisvõimalustega, sest pooleldi naljaga öeldes pole ju tegemist tõsiuskliku prosaistiga; tõsi küll, kolmas tekst on teistest süvanägemuslikum ja vallandub midagi sellist, mida ehk eelnevalt eelarvamuste piires ootasin. “And” on mulle ehk kirjanduslikult huvitavaim lugu; “Sisepiiril” on kõige ligipääsetavam, mõistetav ja mingil moel meelelahutuslikum lugu; “Hilised lemmelehed” on siis arvatavalt see, millest jäädakse raamatu puhul kõnelema, essee ja kaemus üheskoos. Sommeril on kena viis olla aegajalt otsekohese ja ropu väljendusega, vahetu ja lõikav. Mis mind ikka ja jälle imestama pani, oli autori kasutatud lühikesed laused, mis moodustavad siiski hea voo (no aga inimene ei suhtlegi segaliitlausetega teiste või endaga), ei mingit rahutut hakkimist. Pikalt mõtlesin, kuidas seda kirjeldada – et oleks kui piitsahoobid, aga mitte plaksumise või valu mõttes, lihtsalt siuh-säuh tume podin. Või äkki hoopis vihma trummeldamine. Või palavikulisus. No ei ole kõnekeelsus, pigem isikupärane väljendumine, oma pärane. Igal juhul, tavapärasest proosa (ilukirjanduslikust) keelekasutusest erinev. (Ja missugune on tavapärane proosa keelekasutus, eksole. Lihtsalt üks sõnastamatu kujutelm.)

Kummastav ja valus raamat. Tagakaanel esitatakse küsimusi: “Kuhu unistused meid viivad? Milline on suurim lähedus ja eraldatus? Kas inimese elu määravad aeg ja tavad või miski muu?” - millele pole siinses postituses kuidagi tähelepanu pööratud. Pinnapealse inimese värk. (Kuidas vastaksid neile küsimustele raamatut lugemata?)

Kujundaja on kasutanud põnevat tähešrifti, punktid kui tillukesed ristid. Vist on märgiline, et Darja-Drake'i tekste ilmestab aegajalt vastavalt risti ja kitarri kujutised, ent Masingu oma läheb puhta voona, vaid paar fotot on tekstis.

Nagu huvitavate raamatute puhul ikka, tuleb seda kunagi uuesti lugeda, ja siis ehk järgmist moodi arvata. Ja vaadake linke, seal palju ilusat juttu kirjutatud. “Köngerjönks” on tore album.

kronotoop
sehkendamine
viivud
kirjanduse ja keele ajaveeb
jutte ja triipe
za/um
teatritasku
südamelähedaselt
sirp
päevaleht
aru anded
tõde minemisel

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar