Nagu pealkirjast näha, on tegemist siis kriminaalromaaniga. Tegevus toimub Tallinnas ja nii mõnegi kõrvaltegelase puhul võiks ehk isegi aimata reaalseid eeskujusid. Mõrvasid mahub nappidele lehekülgedele küll pisut liialt hoogsalt ja lõpplahendus on nagu on, ent hoopis lõbusam on jälgida, kuidas vallalised töörügajad omale paarilise leiavad ja suhet arendavad.““Nii ilus mees, aga nõnda juhmakas,” mõtleb Annely ja tunneb, et talle kuluks üks külm dušš ära. Aleksander oli lühikese kohtumise jooksul tahtmatult suutnud kõik tema naiselikud ihad üles äratada.” (lk 25)
Omamoodi on põnev lugeda eesti tundmatute autorite tekste, sest need võivad julgelt esitada olemist, mida muidu peavoolu kirjanduses suurt ei kohta – või oleks nö hea maitse vastane (muidugi on ka tundmatuses tekste, mis on lihtsalt lootusetu saast – aga õnneks mitte see raamat!). Ja eriti ikka suheteplaanis, mis võib olla naljakalt vanamoodne või kõhedalt intrigeeriv või mis iganes, ühtmoodi värskendav või pelutav. Nii on siin peategelaste ajakirjanik Annely ja uurija Aleksanderi flirtimine kui häbelike ja tiiras mammutite ühepoolne kukepoks, et nagu peaks flirtima – sest vastassooline on ehk huvitav ja ise õhtuti üksik – aga samas vaja ka tööasju ajada jms. Näiteks vaatame noorte tõlgendusi selles, kuidas möödus esimene kohtumisõhtu (kohtinguks oleks seda patt nimetada).
Aleksanderi vaatepunkt:
“Mees on ikka veel segaduses. Ta rüüpab suure sõõmu veini ja hakkab kogenud moel tainast segama. Pannkoogidki on tema arvates poissmeeste roog, mille valmistamine käib kiirelt. Poole tunni pärast on esimesed valmis ja veel veerand tunni möödudes kutsub Aleksander naise lauda. Pea terve tunni on Annely lehitsenud ajakirju, vahetamata ainsatki sõna.
/-/
Aleksander helistab taksofirmasse. Naishääl telefonis palub kümme minutit oodata. Mida kõike jõuaks veel kümne minutiga? Mees aitab Annelyle mantli selga ja haarab ta embusesse. Naine lükkab ta eemale.” (lk 63-66)
Ja sama Annely vaatepunktist:
“Korraks meenub naisele eilne õhtu. Aleksander oli teda kõvasti kallistanud ja seejärel taksole saatnud. Mõte politseiuurijast kallimast ei olegi enam nii põnev, kui alguses tundus. Aalberg on mees, nagu mees ikka. Oma seisukohtade kaitsmisel näitab üles põikpäisust, armuasjades aga suisa argust. Annely ootab ellu suurt seiklust, kuid kahtleb, kas Aleksander suudab seda pakkuda. Siiski otsustab naine, et proovib mehega lähiajal tõsisemaid suhteid luua. Midagi paremat pole niikuinii silmapiiril.” (lk 73)
No kui ma selliseid kirjeldusi loen, siis sulan heameelest ja mõnust ja pea kohale valgub hetkeks nimbus. Armas ja veider ja nurgeline. (Samas, inimestega juhtubki igasugu veidraid asju, ju siis võimalikud ka sellised suhted.) Ühes suunas tegutsedes jõutakse viimaks voodisse (no mulle tõi see silme ette mingi lõbusa masinliku riieteloopimise, nagu kombainiga viljalõikus või nii):
“Annely sirutab käed ümber kaaslase kaela ja suudleb teda kirglikult. Mees võtab naise õlgadelt mantli ja laseb sellel maha vajuda. Nüüd tegutsevad mõlemad ühes suunas, heites riideesemeid üksteise järel üle õla põrandale.” (lk 122) ja nii loodetavasti regulaarselt (lk 123).
Igal juhul, viimase aja üks lõbusamaid-positiivsemaid camp-elamusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar