Et kaanekujundus ei anna rahu, siis selle raamatu puhul tuleks märkida, et igati normaalne.
Hea, et teksti algul meeldetuletus eelmisest raamatust, kõik puha unustatud.
Nähes, kui tihedalt on seosed eelmise üllitisega, tekib paratamatult küsimus, et miks küll autor ei viitsinud neid kahte õhukest romaani koos ilmutada (hea küll, vaja raha teenida jne).
Zelazny tekstis on üldiselt elav dialoog, aga samas aktsioon mõjub lugemisel roiutavalt.
Klassikalises mõttes pole tegemist romaaniga, vaid jutustusega või suisa järjejutuga, pole just erilist sügavuti minekut.
Võibolla mäletan valesti, aga siin raamatus on Merlini sisemõtlus kuidagi lobedam või kalambuuritsevam, ikka püüdlik killuviskamine ja nii.
Igal juhul, päris psühhedeelne lõpp. Amberiverelisi muudkui tilgub juurde, loodetavasti lõppeb kõik verepulmaga.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar