Lugu siis sellest, kuidas Coleridge'i uurija satub ajarännuga raha ja uudishimu tõttu uuritava kaasaega ja seal kukub sisse igasugu intriigidesse – millegipärast arvatakse, et tegemist igati kõva mehega (aga pigem mitte, või noh, veel mitte) ja soovitakse õnnetut meest piinata ja soolikaid välja lasta. Seigeldakse Londoni allilmas ja Egiptuse kõrbes ja Londoni kõrtsides, nii mõnelgi sajandil. Tasub kõrva taha panna, et muld on see mis kaitseb ja toidab. Ja luule ei tule tuulest jne.Woodingi raamatut lugedes mõtlesin puhuti, et miks see kerjuste ja paadialuste teema nii tuttav näib – aga et siis pärineb mäluhäire sellestsinatsest üllitisest. Segikeeranud ka'de värk on naljakas – hea näide sellest, et ka maagiaga kloonimine on ebaõnnestumisele määratud. Horrabini koletisi võiks päris toredalt kinolinalt tabada, või äkki ei saaks hiljem nati magada. Ja no muidugi Koeranägu-Joe kehalaenamised. Pisut piinlik, et loen raamatut teist korda ja ikka pole ühtki arukat lauset kirjutada. Mis muud kui hea raamat. Kahjuks hukkus lugemise ajal päris palju sääski, elu väljaspool linna on inimvaenulik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar