Jaroslav Hašek – Huumori kool (1958)

Raamatu algupoole lood tunduvad heal juhul olevat lastele rääkimiseks või siis paneb sajanditagune naljajutt õlgu kehitama, selline 100 aasta jooksul lahjenenud värk. Mõned sõjaväelood meenutavad sutsu Švejki jutustatut. Hašeki algupoole lugude tüüpiline nali on väikese inimese heausklik kokkupõrge bürokraatia või võimuga või siis veidrike tänamatu soov kuulsaks saada. Noh, sotsiaalne värk. “Leiutaja kurb saatus” on raamatu esimene naljakam lugu (kurb, kurb on see saatus), ja peagi järgnev jalgpallilugugi (miks küll inimesi häirib, kui telekast jalgpalli vaadatakse? Ainuski elurõõm tahetakse röövida) on retrotore ja üleüldse raamatu teine pool lähebki naljakamaks, pole enam mingi klassivõitluse punnitatud killuviskamine; autor tõuseb lendu. Ja et noh, see alguse pettumus Hašekis kaob nagu või nii.