Uno Leies – Tipp ja Täpp (1986)

Kui nüüd väga aus olla, siis on Tipi ja Täpi nimelised nukulapsed üsna infantiilsed või süüdimatult jaburad. Pisut nagu teletupsud, aga vähe inimtabasema mõtlemisega, ent siiski ajuvaba motivatsiooniga. Vast kõige veidram lugu on “Tipp ja Täpp on kosmonaudid” (lk 11-15), kus siis satutakse kosmoselaevaga korraks hunt Kriimsilma lõugade vahele, aga päris kindel ma selles ei ole, kuidagi häguseks jääb see ilmaruumi vallutamine, hunt vingub millegipärast muudkui. Kõige arukam on lugu sellest, kuidas valetaja oravapoeg välja selgitati (lk 16-19), mingi hea loogika seal on. Natuke nihu on see mentaliteet, et kommid ja muu magus on kõikse paremb maailmas (tõsi küll, see ei ole nii esil, aga luuramisi tajutav küll!).

“Kui tuju hea ja lõbus meel,
siis rõõmsalt tantsu lööme.
Et oleks lõbusam meil veel -
me ikka komme sööme!

Kui tuju halb ja kurb on meel,
siis nutupilli lööme.
Kui pole kommid otsas veel,
siis tuju rõõmsaks sööme!” (lk 39) – ajudega vanemad kindlasti kahvatuvad sellise mentaliteedi peale (lugeda tasub näiteks Hobhouse'i).