Kaanekujundus on ausalt öeldes ehmatavalt kole, huvitav, kas see on taotluslik? Niisiis, lugu sellest, kuidas kolkakooli ajalooõpetajal saab Eestist kõrini ja sõbranna mahitusel läheb Londonisse ehk õnne otsima. Noh, elu on seal keeruline ja närviline, aga leiab huvitavaid ja ärritavaid inimesi ning kõiksugu elukogemust erinevate töökohtadega. Raamat jaguneb pooleks – kui esimeses pooles on enam juttu minevikust ja Londonis pesitseva sõbranna Sandra elujuhtumustest, siis teine pool on rohkem Anni enda eluolu ja tema nägemus Londoni olemusest (seda küll lähtuvalt sisserännanute kirjust maailmast). Kui nüüd kristalselt aus olla, siis raamatu esimene pool ehk pisut (või rohkem) ajudelekäiv, see pidev Sandra värk ajab endalgi närvi mustaks. Teine pool on aga inimlikum, ehk loetavam või omamoodi lähedasemgi. Iseenesest on sellistes raamatutes juttu tavaliselt edulugudest, aga siin jääb nö otsene edu saavutamata – aga vähemalt maandus kass käppadele. Tekst on vast segu üheksakümnendate ja nullindate kogemustest, eelkõige siiski üheksakümnendatest (raamatus lõpupoole on vaid korra viidatud 9/11 värgile – mitte et peaks muidugi). Et siis selline debüütromaan.“Lääne kahekümnenda sajandi, eriti selle teise poole kujutavat kunsti iseloomustab ohtrate negatiivsete emotsioonide väljendamine, mõtles Ann. Mida lihtsamaks läheb elu raske füüsilise töö mõistes, seda rohkem kuhjub pingeid, mida ühiskonna tundlikuma osa esindajad, nende hulgas ka kunstnikud, kujutavad. Kõnelda kaunitest kunstidest tähendab nüüdseks midagi muud, kui 20. sajandi teise poole kunsti, mõtles Ann. Kas moodne kinokunst näiteks võiks kanda täiendsõna “kaunis”? Suurlinn nagu London on niisuguste pingete kuhjumiseks sobiv koht.” (lk 92-93)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar