fil – Mu unelmate neid 2 (2010)

Kõik on lugemakutsuv – pisut õõvastav kaanepilt, natuke segane kujundus ja muidugi kogu pealkiri, mis pole just tüüpiline lembeluule kohta, ent samas, millised tõlgendusvõimalused! Sellised raamatud teevad teadagi ettevaatlikuks – on see kellegi nali või omapärane siirus või mingitmoodi süüdimatus või midagi neljandat või hoopis viiendat. Igal juhul, tegemist siis järjega kümne aasta eest ilmunud raamatule (“unelmate neid 1”?).

Raamat, mis algab nii joodeldav-rõõmsalt-rõõsalt või suisa tantristlikult (see, kuidas lõpuks pea naise rindade vahele saab, näib tõepoolest paraja joogatehnikana), lõppeb teadagi pilkase masendusega (endalgi hakkas kurb), autoril tuleks vist helgema luule loomiseks leida uus unelmate neid 2. Armas, et poeesia on nii lihtsa ja selge kõnepruugi abil esitatud, ei pea pead vaevama võimaliku kujundliku mõtteollusega, luule kui kevadine sillerdav ojavulin, ei midagi üleliigset. Kujutan ette mitmeid ebastandardseid kohti ja olukordi, kus siinse kogu luuletusi võiks menukalt deklameerida (või äkki proovida mõnel eriti rajul võrgutamiskatsel?). Kui igati aus olla, siis huvitav luulekogemus, omamoodi paljas emotsioon või tundekarje, mis salmideks raiutud ning kergelt riimiski. Ilma irooniata – seda kõik ei oska, see eraldabki poeedid muust inimkonnast.

Omamoodi hämmastav on kohata luuletustes ilmselgeid näpukaid (või on see osa luuletaja värsiloome programmist?) - et kas nagu tegelikult pole keegi neid poeeme enne trükkiminekut sõna-sõnalt läbi lugenud (või sattus trükikotta vale fail jne)? Muidugi, iseenesest annavad kirjavead kenasti edasi luuletuste kirjutamisaegset hingetormi, kui silme eest kõik pime või nii kirgas ning näpud ja süda ragisevad kõikehõlmavais värinates. Campi dosimeeter tõuseb harvakogetava kolmanda tasemeni, ja see on ainiti kiiduväärt.

MA TAHAN (lk 15)

Ma tahan Su keha
ja pisikest kalli.
Suur on see iha,
mis ootamist ei salli.

Ma tahan Sind näha
ja anda üks musi.
Poen Su selja taha-
püüan olla nüüd usin.

Ma ootan Su embust-
Su hellitavaid käsi.
Igatsen Su lembust
ja kõike, mida nägin.

Mida nägin Su silmades
kui vaatasid mul otsa,
seda tundsin oma südames
kui külastasin Loksat.

[Milline puänt! Kui oleksin loksalane, tunneks igati uhkust.]

SEGADUS (lk 31)

Istun laua taga ja mõtlen-
midagi mu elust on puudu.
Tõusen püsti, ikka mõtlen-
keegi mu elust on puudu!

Puudus närib mu hinge-
mu hing on ära näritud.
Küllus puudub mu hingest,
mu ajud on ära näritud!

Ma tean, et pean tegema,
aga ei tea täpselt mida...
Nüüd kohe pean tegema-
aga ikkagi, et siis mida?

Kargan püsti ja virgun-
täis valmidust tegutseda!
Seisan püsti ei virgu-
ei oskagi enam tegutseda...

[Tõepoolest, sellist segadust oleme ikka kõik aegajalt kogenud, Sex Pistols või keegi sõnastas selle nii: “ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tean, kuidas seda saada”, kui ma nüüd ei eksi.]

ÄRA MÕISTA NAIST (lk 45)

Ära püüa mõista naist,
kes Sind ei mõista!
Kuula, mis ütleb vaist
ja minema sõida...!

See on parim tegu(!)-
Jah(!), just parim tegu,
et elada oma elu(...)
ja nautida üldist melu!

Aga kui Sa teda armastad
ja tema Sinust ei hooli,
siis ära kohe kurvasta-
ta välist koort vaid noolib...

Ei huvita teda sisu...(!)-
pigem enda reputatsioon...!
Ei huvita sisemine ilu(!),
ega integratsioon...!

Saada pikalt see naine,
kellest üle Sa ei saa(!)
ja kord kui oled kaine(?!),
siis sügavalt armasta!!!

[Selle luuletuse deklameerimine nõuaks suisa pansokooli.]