30 oktoober, 2010

Ebe Padu – Murtud süda (2010)

On aasta 1975. Andero ja Jelena on mõnda aega abielus olnud ja neil on 3 tütart pluss veel Ester Jelena esimesest abielust. Nad elavad Haapsalus. Neil on Moskvitš. Andero kaevab majas keldrit ja katab hoolsalt aknaid ja õuele ilmuvad salapärased liivahunnikud. Naine ja lapsed ei julge midagi omapäi teha, vaid seda, mida kästakse – või muidu võib maapealne karistus tabada. Mees on pisut invaliid ja hull, paranoiku ehk, muudkui terroriseerib oma naist ja võõrastütart. Õõvastav algus, ema ja vanem tütar muudkui arutavad kartlikult (ja vihaselt), et kas isa lööb nemad maha või tapab tütar võõrasisa. Hirmus. Andero ja Esteri suhe tundub kahtlane, et kas ongi pilastamine või. Jah, on küll.

Tekst on kui omamoodi õuduslugu. Kõik see pingete kuhjumine, lõputu füüsiline ja psüühiline koduvägivald (mis jätab oma jälje tüdrukute hilisemasse ellu). Andero küll hoiab oma kolme tütart, aga ikkagi, see, milline on elu selles majapidamises, see ei ole üheski otsast normaalne. Mõnes mõttes on selline lugu hoiatuseks noortele naistele, et ärge saage lapsi, on pärast kergem elu, ei pea laste pärast mõnda raiska meest viimse piirini kannatama (kasuks oleks ka normaalse hariduse omandamine). Aga noh, siinse raamatu tegelased ikka sigivad ja jäävadki sigima (mitte et üldistaksin, aga tütredki liiguvad hilisemas elus multiemaduse suunas).

Kes arvab, et Lovecrafti ja Kingi kirjutatu on õudne, lugegu parem seda lugu, tõeline Teine Eesti nõukogude tingimustes, tumedad perverssused hallis argipäevas. Oma osa verdtarretava fooni loomises on autori lihtilukirjanduslikus väljendumises, ilustamata siirus või lapselikkus selle raju maailma edasiandmisel (raamatu keskpaigas nihkub minajutustajaks Merle nimeline tütar), teatavate tüüplausete pidev kordamine, lõputu haiglane vaimne terror – mingi hetk peaks põrgu valla pääsema. Aga ei pääse, puhastustuli jääb poolikuks, raamatu lõppki on täis tumedaid tunge. Ausõna, see lihtsameelne jutustamine teeb teksti painajalikuks (kui minna bipolaarseks, siis ühes otsas oleks Gaimani ja teises Padu raamat). Tõeline naturalism, paras maiuspala neofolgi austajatele.

“Nende kahe mehega tundmatute vool ei lõppenud. Õhtuti hakkas keegi käima köögiakna taga kobistamas. Jelena lukustas ukse juba üsna varakult. Pea iga õhtu oli trepil kellegi samme kuulda, sest puust trepilauad nagisesid. Siis kuuldi ukselingi katsumist. Kogu naispere seisis näoga köögiukse poole ja ootas vaikides, kuni kolistaja oli kadunud. Pärast seda ei juletud isegi peldikusse minna, sest sealt pääses kuuri ja kuurist õue. Kui kellelgi oli tõesti nii hädasti vaja minna, võeti Toki kaasa, kes siis rahulikult niikaua potilolija jalge ees lamas, kui vaja oli. Kui peldikusse läks mõni väike laps, seisis Jelena lahtise köögiukse juures, kirves käes. See oli ainuke relv, mida ta oskas kasutada.” (lk 90-91)

yuki lugemispäevik

1 kommentaar:

  1. päris karm. selliseid raamatuid on vaja. realistlikku kolekirjandust on meil ju kirjutatud küll, aga see puudutab enamasti joomist, narkot, puhtakujulist kuritegevust, teismelise- ja koolielu jälkusi... aga mingis mõttes kõige põhimisemat ja lihtsamat "tavaliste tööinimeste" koduvägivalda, olmevägivalda - ka psüühilist, mitte ainult füüsilist - nagu väga ei mäleta.

    tüüplausete pidev kordamine - see meenutab mihkel samarüütli kirjanduslikku võtet.

    VastaKustuta