07 oktoober, 2010

Inga Raitar – Elu võti (2010)

Kui mu pagana odav telekava järjepidevalt reklaamib seda raamatut (muud on vist mingid eluloo ja kokanduse värgid), siis on eelnevalt kõhe tunne küll. Lugu siis sellest, kuidas Hurghadas puhates kohtuvad ärimehest vanaisa Thorfinn Vasar ja kolmekümnendates ajaloohuviline filoloog Helleke Kirilee, kes lähevad järgmisel päeval süütule autoretkele ning sellel teenivad heateo eest beduiinidelt saladuslikud iidsed papüüruslehed. Mille lugemisel ilmneb, et möödunud aastatuhandetel on viikingid ja egiptlased omavahel suhelnud ja saladusi jaganud. Edasi hakkavad Lee ja Thor tegelema erinevate muinsusväärtuste röövimistega Egiptuses ja Ateenas ja Kreetal, ähvardavalt sekkuvad nende tegevusse egiptuse kurikaelad ja ametivõimud ning hiljem saksa hitlerlik-okultse seltsi tegelased. Aga pole muret, on aega armumiseks ja rõõmudekski. Seejärel satutakse tagasi Eestisse, kus jätkub puhkusejärgset põnevust ja amelemist ning siis tuleb ringreis Saksa-Leedu-Läti ja finaal toimub Osmussaares (loodetavalt ei järgne nüüd teose andunud lugejatelt palverännakuid Osmussaarele). Noh, leitakse elu võti, mis ka kohe marjaks ära kulub.

Tuleb autorile au anda viitsimise eest kõik siin esitatud ajaloolised ja mitteajaloolised sündmused kokku viia ning jaksu seda raamatuks vormistada. Tükk tööd. Teos on piisavalt spetsiifiline, et mitte olla suvaline tilu-lilu. Samas ei saa öelda, et kirjanduslikult just midagi vinget oleks (no maitse asi muidugi, nagu avalauses öeldud, oli eelnevalt tugev eelarvamus), on selline tekst, mille eesmärgiks bestselleriks olla, ja see on mõneti nüristav.

Tegemist on kui noorteromaaniga, kus flirti jagub mitmeks telliseks; tõsi küll, tegelased pole just esimeses nooruses. Thor on päris naiselike ootustega mees (mis paneb taas ja taas mõtlema, et naislugejatele võivad ikka meesautorite naistegelased ikka parajalt totratena paista – ainult millegipärast sellest suurt ei räägita). Lugedes, kuidas Lee ja Thor paarituhande aasta vanuseid esemeid käsitlevad, tekib tõesti soov, et “uurimist teostaksid professionaalid” (no lõpuks saavad nad isegi sellest aru). Raitaril pole dialoogide kirjutamine just käpas, nii ilmestab neid komade ja kõrvallausete küllus, mis muudab nende lugemise üsna kandiliseks. Autori (või toimetaja?) keelekasutust võikski nimetada kui “püüdliku inimese keel” (mis muudab näiteks minu kadedaks, sest mitte ei oska eesti keelt korrektselt kasutada), nii näiteks meeldib autorile (või toimetajale?) püüdlikult kõiksugu omadussõnu liitsõnadeks muuta, mis iseenesest on muidugi kena, aga ei mõjunud lugedes loomulikult (või selline peabki ühe kirgliku raamatu keel olema?), vahel saab suisa persenaljagi (lk 91). Aga tõesti, tunnistan ausalt, et selline sinka-vonka hinnang on põhjustatud mu kiuslikust eelarvamusest (ja huvist hea või veidra kirjanduse vastu). Ühesõnaga, pole minu teetass, aga võib olla vabalt sinu teetass.

Mingi hetk jäin mõtlema, et praegu ilmub kõiksugu soojamaareisidest inspireeritud ilukirjandust, kas Nõukogude Eestis parematel aegadel ka midagi sellesarnast ilmus – kas näiteks puhkustest Musta mere kuurortides või reisidest sotsmaadesse jäänud mingeid selgemaid jälgi ilukirjandusse. Ei tule ette.

Lõpetuseks ports kontekstist välja rebitud tsitaate, mis mind mingil hetkel lõbustasid:
Mehes oli rohkem, kui tema ettevõtjavälimuse tagant paistis.” (lk 15)
Meie igapäevaelus ei teadvusta me endale enamasti, mida tähendab puhas joogivesi. See tuleb kraanist ja on müügil igas toidupoes.” (lk 17)

Naine tema ees oli nagu sülem üllatusi, ühelgi hetkel ei võinud kindel olla, mis sealt järgmisena tuleb. Ilmselt see oligi omadus, mis Lees Thori võlunud oli. Väljanägemiselt keskmist viisi kenake, kuid mitte silmapaistvalt ilus, meenutas naine matrjoškat, kus iga nuku lahtivõtmise järel ilmus nähtavale uus, seni veel nägemata nukk.” (lk 30)

Teadmine, et asud aastatuhandete tarkuse ja pühaduse ühes äramärgitud paigas, mis nüüdisaja massiinimestele oli vaid paik, kuhu rajada tuhandete kaupa karpmaju, mis maksude optimeerimiseks ka lõpetamata jäeti, tekitas tõeliselt pidetu maailmalõputunde.” (lk 53)

Lee senised suhted olid lasknud tal oma hobides omaette olla, keegi polnud soovinud Lee muinasmaailmas osaleda. Seepärast oligi naise arusaam meestest ja seksist tavamõtlemisest erinev.” (lk 113)

Sama selge oli teadmine, et temal on naist vaja. Ei, mitte raha ega isegi selle silmipimestava seksi pärast, mis nende kehasid just läbistanud oli.” (lk 237)

Meil kõigil on praegu mõned hellad kohad seoses minevikus meie arvates meie oma olnuga.” (lk 251) - huvitav, kui keegi tavavestluses midagi sellist ütleks (või õigemini – suudaks lauseks formuleerida), siis mida vestluskaaslane sellisest lausest mõtleks?

facebook
ulmekirjanduse baas (niipalju Särale kommentaariks, et tagakaane filoloog-tipikas on pigem viited raamatukangelastele ja Däniken polnud just tegelaste poolt soositud autoriteet)
päevaleht
yuki lugemispäevik

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar