Kaksainus (2004)

e.e. cummings

sinu südant kannan kaasas (lk 203)




sinu südant kannan endaga kaasas (kannan seda omaenese südames),
ma ei lähe kunagi ilma selleta välja (kuhu ma ka ei läheks, mu kallis,
ja mis asi mul ka teoksil poleks, ei ole see ainuüksi minu enda teha,
vaid on ka sinu teha, mu kallim),
                             ma ei karda
saatust (sest sina, musirull, oledki mu saatus), ma ei taha maailmast
kuuldagi (sest sina oma iluga oled minu maailm, mu tõeline maailm)
ja sina oled pealekauba see, mida rahvasuu kuuks kutsub,
ja kõik see, mida päike meile leelotab, oled tegelt sina
                              ja see ongi
kõige sügavam saladus, milleni keegi ei küüni (selles ongi kõige juurem
juur ja kõige pungam pung ja see taevaste taevas, kuhu sirutub
elu nime kandev puu, mis kasvab kõrgemaks, kui hing julgeb loota,
ja see kasvab nii kõrgeks, et mõistus ei suuda seda enam varjata),
ja see ongi see imeline vägi, mis hoiab taevatähed lahus,

ma kannan su südant endaga kaasas
(kannan seda omaenese südames).

sirp