27 oktoober, 2010

Mark Solonin – 22. juuni 1941. Katastroofi anatoomia (2009)

Solonin kirjutab popteaduslikult või, noh, demagoogitsevalt – ikka kirjapildis kõiksugu lapsikud rõhutused ja emotsionaalsed hüüatused ja vestlused kujutlusliku lugejaga. Ehk siis sutt kole ja naermaajav. Autori rõhutustele kaasa elades tekib pisut veider psühhedeelne lugemiskogemus, tahaks isegi hüüatada ja ohata ja lõpuks veel mõmiseda. Ja paratamatult mõjutab see raamatu tõsiseltvõetavust. Teada värk, et ajalooteoste autorid ei saagi lõputult umbisikuliselt ja neutraalselt rääkida, aga liigne semutsemine on ka liiast. Võiks mainida, et tore kui tõlget oleks vähe keeleliselt toimetatud, aga noh, et tegemist sellise kirjastusega, mis siis ikka.

Kui Musial väitis, et nõukogude sõjatehnika ja ettevalmistus oli läbikukkunud, siis Solonin arvab neist hoopis paremini, autori vaimustust nõukogude tankidest võiks nimetada hardumuseks. Põnevad kirjeldused sellest, kuidas Nõukogude tankikorpused olid igati üle oma Saksa ametikaaslastest, aga ometi hääbuti sõja esimestel päevadel saladuslikult (mis näib viimaks autorilegi omamoodi fantastikaromaanina (lk 33)). Tuul tehakse alla müütidele, nagu saksa lennukid ja tankid pühkinuks esimestel sõjapäevadel kõik elava eest – neil lihtsalt ei olnudki niipalju tehnikat ja võimalusi, et seda teha (mis tegelikult juhtus, on näha alltoodud tsitaatidest). Huvitavad on kõiksugu raportid jms “üldisest sündmuste keerisest” ehk neist ilmnevad kõlakad ja muu segadus ning Solonini tõlgendused neist. Samuti päris huvitav väide, et 1937. a. repressioonidega hävines vaid minihulk Nõukogude armee kaadrist (lk 275-277). Eks omajagu raskusi tekitab geograafiline orienteerumine. Nojah, kokkuvõttes huvitavate väidetega raamat.

“Seega on pealetungiva (ja seejuures vägagi edukalt, 20-30 km päevas) Wehrmacht'i ja kaitsva Punaarmee [inim]kaotused suhtes umbes 1:10. Sama paljuütlev on ka lahingutehnika kaotuste suhe. Nagu ülalpool märgitud, kaotas Punaarmee juba 9. juuliks 11,7 tuhat tanki, aga Wehrmachti tankidiviiside pöördumatud kaotused olid juuli lõpuks kõigest 503 tanki. Sellele arvule võib lisada veel 21 “ründesuurtüki” Stug-III kaotused. Võib lisada ka 92 tanketi Pz-I kaotused. Isegi sel juhul on pöördumatute kaotuste suhe 1:19.” (lk 250)

“Nõukogude-Saksa sõja alguses ei kohtunud lahinguväljal mitte kaks armeed, vaid ühelt poolt organiseeritud ja nagu kellavärk töötav fašistliku Saksamaa Wehrmacht ning teiselt poolt relvastatud juhitamatu inimmass. Armee ja inimmassi kokkupõrke resultaat ei saanudki teistsugune olla. Isegi tohutu kogus esmaklassilist relvastust ei aita inimmassil armeed võita. Ja oma lüüasaamise eest maksab inimmass kaotustega, mis mitmekordselt ületavad armee kaotusi. Just see sündiski 1941. aasta suvel.” (lk 270); “Punaarmee kõige paradoksaalsemaks fenomeniks tuleb tunnistada seda, et isegi kõige karmimad repressioonid ei aidanud karvavõrragi kaasa aruka korra, distsipliini ja minimaalse organiseerituse sisseseadmisele.” (lk 278)

“Ja nii juhtuski, et 22. juuni hommikul seisid mitmed tuhanded Punaarmee komandörid ebainimliku valiku ees: nad pidid valima mehe kohustuste, kes pidi oma naist ja lapsi kaitsma ning väejuhi kohustuste, kes vastutab talle alluva väeosa lahinguvõime eest, vahel. Jumal on neile kohtumõistjaks, kuid tuli välja niiviisi, et praktiliselt kõikjal jätsid Punaarmee komandörid oma sõdurid maha ja hakkasid tegelema oma perekondade päästmisega. Mitte meil ei tule nende üle kohut mõista, kuid nende inimeste tegevus on täiesti mõistetav, kuna nende pered osutusid peaaegu möödapääsmatus surmaohus olevaks – kui mitte Saksa pommi läbi, siis kohaliku natsionalisti kuulist.” (lk 304)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar