12 oktoober, 2010

Virgo Sirvi – Viini plika ja Mozarti kuldmuna (2008)

Istusin voodiservale ja mõtlesin veelkord öösel nähtud unenägude peale. Olen oma unenägude suhtes alati tähelepanelik. Eriti siis kui unenäos räägitakse. Seekord oli eriti imelik tunne, sest unenäo-draakon hoiatas mind.” (lk 27) – hakka või isegi unenägudest mõtlema, kui muudkui unenägudest kirjutatakse ja kui neis unenägudes midagi tähenduslikku on, tegemist ikkagi unenägudega ja unenäod võivad olla vägagi tähenduslikud, eriti need unenäod, kus unenägudes toimub midagi ootamatut võrreldes muude unenägudega, neid unenägusid pidasin silmas siis, mitte kõige tavalisemaid unenägusid.

Pole ammu Sirvit lugenud ja esmahetkel ehmatab päris ära lihtlausetega väljendumine, aga õnneks pole tegu lembelikult märatseva lihtlausemassiga. Raamat siis sellest, kuidas maatüdrukulikult uje (lk 22) ooperikriitik Andra (ah, süda hakkas verd jooksma, kui meenus Andra järgmine eluetapp) sattus Viini ja vaimustus salongilikkusest. Ent kõik, mis särab, pole kuld, ja juhtub teadagi mis. Mõrv. Mis teeb Andra? Petab Jaani? Võiks, aga ei, asub hoopis mõrvale lahendust otsima.

Teksti muudab pisut lihtsameelseks see, kuidas Andra muudkui Eesti kultuuriväärtusi võõramaalastele tutvustab, selline vaikne tüütu undamine nagu (aga samas raamatu alguse ekskursid kultuuriajakirjandusse on nostalgiliselt armsad). Mälu järgi tundub see Sirvi viiest raamatust nõrgim olevat, kuidagi ebausutav süžee ja tegelased (lausa lapsikud?), Andra on kui mingi hilistiinekast seikleja. Raamatu viimane kolmandik kisub eriti veidraks ja tobedaks, ikka kes magab kellega ja kui palju veidraid plaane välja mõeldakse.

Kuni saabub puänt, mis heastab kõik ja tekitas mõttes naerupahvaku. Tõepoolest, Sirvi üllatab ja kokkuvõtteks igati meeldivalt ning pean nii mõnegi eelmise lõigu kriitilise lause tagasi võtma. (Ehk siis siinne postitus illustreerib raamatu lugemiskulgu.) (Ja teatavasti ei tohi mõrvalugude puhul lahendusest kirjutada.) Sirvi on tore.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar