Jeanette Winterson - Tuletornipidamine (2006)

Üle pika aja üks tõeliselt ja päriselt hea raamat. Selline üleni ilus ja armas ja mõjus, ja selline teema ja lugu, et kui poleks Wintersoni stiili, oleks see piinlik raamat. Aga Winterson on hea, poeetiline ja kujundlik ja piisavalt lakooniline, et mõjuda.

Ma pole kunagi varem Wintersoni lugenud, ehk olen ainult umbmääraselt teadvustanud, kuid nüüd paar päeva tagasi leidsin raamatu vedelemas sõbranna diivanil, võtsin kätte, sirvisin, ja esimeste lausetega tekkis selline äratundmine, mida pole nii ammu olnud. Et seda raamatut tahan ma kohe väga lugeda. Kohe päris esimesed sõnad ennustavad lugemisväärsust: "Ema pani mulle nimeks Silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat."(lk 11) Ja edasi "Minu isa tuli merest ja läks sinnasamasse tagasi. Ta oli kalalaeva meeskonnas, mis randus meie sadamas ühel ööl, mil lained murdusid vastu kallast kui sünkmust klaas. Pirdudeks pekstud paat tõi ta kaldale piisavalt pikaks ajaks, et ankur mu ema sisse lasta.
Lastehordid võitlesid elu eest.
Mina võitsin."(lk 11)

Enamuse lugemise ajast pidasin seda armastuslooks. Siis hakkasin mõtlema, et äkki on see hoopis üks neist raamatutest, mis räägib paljust, kuid iga lugeja jaoks erinevast. Näiteks lugude jutustamisest ja kuidas inimesel on kaks poolt (nagu Jekyll ja Hyde). Ja noh, tuletornist ja imelikust lapsepõlvest ja isegi natuke Darwinist... Aga nüüd mulle ikka tundub, et tegelikult oli peateema ikka armastus. Ja on nii kena lugeda raamatut, mis räägib armastusest ja on hea. Sest tavaliselt on armastusraamatud sellised... tüütud ja ebamugavad.

Tähelepanek: peategelase (st minajutustaja, kes vist ikka on peategelane) soo saame teada alles leheküljel 105.

Kõige mõjusam on vist ikkagi Wintersoni stiil, mitte need teemad ja isikud. Nii mõjus, et laenutasin täna veel ühe tema raamatu. Ootan põnevusega.