Seda võiks siis nimetada ehk intellektuaalseks või sotsiaalseks ulmeks? Düstoopia? Huvitav tekst, autor on loonud tulevikumaailma, milles ei tahaks üleüldse elada. Painajalik poolmaailm, mandunud geto.
“Kõige olulisem on mitmekesisus. Dotsendid võivad ju kiivalt oma puhtas inimeses kinni olla, aga nii bioloogid kui ka kirjandusteadlased suutsid veenvalt näidata, et tegelikult oli kunagi liikide variatsioon palju suurem kui ainult putukad ja inimesed. Ta ei saanud muidugi heaks kiita Kronose salalikku tegevust, aga mõistis väga hästi tema motiive. Kronos oli tahtnud, et kõik oleks nagu Vanal Maal. Nagu nende piltide peal, mida raamatukogust oli võimalik tellida. Roheline ja kollane ning sõbralike loomadega.” (lk 53)
Et siis, vist, on selline maailm, kus tehisintellekt on mõnda aega ohje hoidnud. Ja inimesed on sellised hooldatava tasemel. Tehisintellekti tegelasi kutsutakse dotsentideks, ja mingil ajal on nad ise aretanud Kronose nimelise värgi, mis, ee, püüab tekitada uut Noa laeva – ainult et kuskilt pole bioloogilist mitmekesisust võtta (säilunud on vaid minevikutekste ja ehk piltegi), seega on Kronos näppinud inimeste geene või nii, mille tagajärjel sünnivad kõiksugu tiibade ja sõrgade ja karvadega olendid. Mis pole dotsentide ja inimeste arvates just esteetiline ja eetiline silmailu ning neid ebardeid püütakse siis vanglas tagasi normaalse välimusega inimesteks opereerida, kui vaid võimalik. Ausalt öeldes pole kindel, kas raamatus on üleüldse inimestega tegu. Nojah, päris hirmus. Või natuke võigas. Nokatu tuvi, karvutu kolmesajakilone meeslõvi, igavesed vusserdised teised. No need dotsendid samas ka tahavad, et inimesed hakkaksid oma maailma paremaks looma, aga samas ei taha ka. Ehk siis revolutsiooniline tupik – ühed ei jaksa ja teised ei taha. Sest, noh, meie vennad ja õed tulevikust on hingelt kärbunud, vist. Aga ikkagi, puhkeb mäss, sest silmitu ema võttis mürki. Nii on.
Autor mängib päris palju kõiksugu ajalooliste viidetega (mitte et tegelased seda suurt aduks – sest neile on minevik enam kui hägune). Pole vist palju meesautoreid, kes nii kindlameelselt kirjutaks kõiksugu emaduse värkidest. Nagu ikka, on allpool asetsevatest linkidest mõttekamat juttu lugeda.
2004. aasta romaanivõistluse žüriis märkisin selle käsikirja esikohta väärivaks - ettepoole heinsaart, ruitlast ja hennot, teistest rääkimata. "ei huvitu" that mf!
VastaKustuta