“Päris kole küll, aga õnneks juhtus kindral Lill mööda minema. Tõsine ja asjalik, nagu ta alati on.” (lk 78)
Hargla on saanud konkurendi oma missioonis paljastada Tallinna must ja tülgastav ajalugu. Seekord avaneb siis Tallinna räpasus 1937-1938. aasta talvel, kui Päts oli riigipeaks ja õunapuud õitsesid. Tegevus toimub eesrindlikus seltskonnas, ikka Toompea korralikud daamed ja Kadrioru pilkupüüdvad neiud ja mehelikud sõjaväelased ja tõsised uurijad. Kuna ei taha üleüldse paljastada mõrvaga seonduvat (sest see on hea üllatus), siis ei saagi jutustada tegevustikust.
Huvitav raamat. Esimese kolmandiku jooksul kirusin autorit ja tema vanamoodsust (ehk nagu alapealkiri sedastab: “Vanamoodne kriminaalromaan”). Avapeatükk on üsna tappev dialoogijada, käib mingi õdede vaheline siivas ja erutunud arutelu ning üleüldine kauni jõuluilma kiitmine (kriitiliselt kohe haugatasin mõttes, et tol ajal oli alati kaunis ilm). Tundub, nagu vunk oleks läinud fassaadi loomisele ning liikumine autori poolt määratud tegevuspunktide vahel, seetõttu kirjanduslik väljendumine on kuhugi tahaplaanile jäänud. Tegelased räägivad kui ajaloolised kujud, mitte kui inimesed (jälle omaette juurdlesin – no pagan teab mis autor taotles, võibolla meeldibki paatoslikkus). Et olen igati dialoogide fänn, siis siinsed monoloogivõitu ülesastumised suhtluses mõjuvad pisut kastreerivalt, ei mingit voolavust või löövust või põrplemist (ja terve raamat koosneb peamiselt tegelaste suhtlemisest). Mõneti vanamoeline on sisekõne jutumärkide vahel esitada, et noh, võiks ikka vabamalt võtta. Ja see on siis esmamulje ootamatult pikast sissejuhatusest (tervelt kolmandik teose mahust), millele järgneb üllatav (oh lõpuks ometi!) mõrv – mis on, tuleb tunnistada, stiilne.
Ohoh. See on raamat, mis nõuab kohanemist või kaasaminemist (sest algus ju mõjus – vähemalt mulle – kummastavalt). Hakkavad kriminalistid tegutsema, siis see hakkab kohe vastama nö ootuste foonile. Aga kui naised tegutsevad, siis see on... ootamatu. Ja omamoodi vinge, et ikkagi... naiste vaatepunkt on teoses nii tugevalt esil (no hea küll, hiljem on ka meeste omi). On muidugi iseasi, kui vanamoodne Hilde just olema peaks, aga – miks mitte, las siis olla selline siivas ja rahvuslik silmarõõm. See, kui ajastutruu tekst on, ei oska öelda, aga igatahes mu asjatundmatute silmade ette on küll kõiksugu ajaloolisi nimesid ja sündmusi hulganisti ette söödetud (noh, vahel on natuke tunne, et ehk liialt palju ja kas see just peateemale väga palju juurde annab). Ja kena, et tekst ei maini Pätsi just harda südamevärinaga, ikka eluterve vaikne kriitilisus.
Aga – huvitav lugemisvara oma vanamoodsuses, mis muutub päris omanäoliseks, ja tagantjärgi vaadates on pikk sissejuhatus ja muu aeglus üpriski asjakohane, või noh, harjumuslikust teistsugune (ja see on teatavasti hea). Lugedes tuli igati meelde, kui vinged on stiilsed noored naised ja vanemad prouad (jeerum, inimesed, ärge olge ühepäevaliblikad, see on boring). Harva juhtub, et halb esmamulje moondub raamatu jooksul päris positiivseks. Ja mõnus on avastada teksti, millest pole eelnevalt mitte midagi kuulnud ja mis üllatab heasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar