14 november, 2010

Michael Crichton - “Andromeda” (1975)

35 aastat tagasi maakeelse tõlkena ilmudes võis see raamat nõukogude lugejale ikka hullu ulmena näida, kõik need arvutid ja muud tehnovidinad. Senini päris vinge tekst, igati tore meelelahutus, haarav lugemine.
Et siis lugu sellest, kuidas supersalajase sõjaväeprojekti käigus satuvad Maale mõned tundmatud bakterid vms ning enne kahjutuks muteerumist tapavad alevikutäie matse. Saladust asuvad lahendama neli teadlast ja armee, kel üle kivide ja kändude õnnestub ellu jääda ning mitte maapealset tuumaplahvatust põhjustada. Mis on igati tore.
Crichtoni lugemine on kui bioloogiatund, mis pole vahelduseks igav. Tõsi küll, sutt iganenud nüüdseks, aga mis siis, inimesega kohanemata bakterid on ikka ohtlikud. Eks.

1 kommentaar:

  1. Crichton on kahtlemata geniaalne kirjanik. "Sauruste parki" lugedes nautisin ma täiega, kuidas ta põimis fraktaalteooriat oma looga.
    Ja tema "Suur rongirööv" on üks lahedamaid ja läbimõeldumaid kelmilugusid

    VastaKustuta